Lugejal on mure : "Ma ei suuda enam ämmaga koos elada!"

    "Tere. Ma tahan lihtsalt ennast tühjaks rääkida ja võib-olla keegi oskab öelda, mida ma tegema pean, et vastu pidada...

 

 

"Tere. Ma tahan lihtsalt ennast tühjaks rääkida ja võib-olla keegi oskab öelda, mida ma tegema pean, et vastu pidada selles olukorras. Mu lugu on üsna keeruline. Ma olen 24-aastane, mehega koos oleme olnud kaks aastat. Tema on alles 20-aastane. Elame mehe ema juures. 

Ma ei käi tööl ja mul pole mingit sissetulekut. Probleem on aga selles, et ma ei talu oma mehe ema enam välja. Ämmal on lahutus pooleli hetkel. Ta on selline hästi tujukas naine, ühel päeval teeb head nägu ja järgmisel ei saa temalt sõnagi suust, mossitab ainult oma nurgas. Selline kokkuhoidlik ja ihne ka veel, ometi seda rahanatukest tal ikka on. Oma poega kohtleb ta nagu last ja teeb kogu aeg selliseid märkuseid, et kui tema peaks ka ära minema, jääb tema poeg üksi. Ja mind nagu polekski olemas! Siis ütleb ta veel, et nii kaua, kui me tema katuse all elame, peame nii tegema nagu tema tahab. Tal on alati oma sõna öelda, tema arvamus on üle kõige. Meil ei ole mingit valikut. No näiteks kui juttu tuleb laste saamisest või abiellumisest. 

 

 

Aga niipea, kui me hakkame kolimisest rääkima, hakkab ta hädaldama, et tema jääb siis üksi ja nii ikka ei saa ka. Ta tuleb üles meie tuppa, kui ta poeg on tööle läinud ja  mina magan, sest tal on vaja poja arvutist midagi vaadata (kell 7 hommikul!). Siis ta tuleb mõnikord selleks ka, et kustutada meie tuled ära samal ajal, kui me oleme teises toas, tema kustutab koridoris tule ära ehkki ülemine korrus on meie päralt. Siis ta peidab meie eest asju, no küpsisepakid. Enne ta nii ei teinud. Neid asju on veel ja veel, lisaks kõigele ta muud ei tee päevast päeva, kui hädaldab ja kaebab, kui raske ta elu on. 

Kõikidele teistele ta räägib, et mina ei ole ta poja naine, ainult pruut. Kusjuures tal on teine minia ka, keda ta kutsub miniaks. Mis siis, et me neid näeme harva, sest ta ei tule praktiliselt kunagi, ämm ei käi seal ka, nad elavad kaugel. 

Ma ei saa ikkagi aru, miks ta tuleb mulle kaebama, kui tal raske on ja palub minul minna koos temaga poodi ja jalutama või siis tahab lobiseda tundide kaupa. 

Ma olen temast väsinud, ma ei kannata teda enam välja, ma olen valmis üksi ära kolima. Praegu ämm jah toetab meid mõlemaid, sest mees ei teeni veel nii palju, ta on teisel semestril ja töötab poole kohaga. Mina kaotasin oma töökoha aasta tagasi, enne ma ikka rahaliselt toetasin ka, praegu ma otsin tööd.

Ma ei tea, mida teha. Mul on tunne, et ma lähen hulluks. Tegelikult ma ju ei ole selline, mulle meeldib suhelda. Aga praegu ma ei tea, mida teha. 

Äkki keegi oskab nõu anda.