Lugejal on mure : ma lihtsalt ei armasta oma mehe lapsi ja ma ei saa sinna mitte midagi parata!

     "Ma tean küll, mida te mulle nüüd kõik ütlete, aga ma tahaksin lihtsalt, et keegi aitaks kaasa mõtelda mitte selle...

 

 

 "Ma tean küll, mida te mulle nüüd kõik ütlete, aga ma tahaksin lihtsalt, et keegi aitaks kaasa mõtelda mitte selleks, et poleemikat tekitada. Võib-olla on mõni teine ka samas olukorras. 

Nimelt olen ma oma mehega koos juba kolm ja pool aastat. Ta on lahutatud ja kolme tütre isa. Vanem tüdruk on kümne aastane, noorim saab viieseks varsti. 

Me elame koos juba poolteist aastat, ma tunnistan, et mulle pole kunagi tema lapsed meeldinud. Ometi on ta lapsed hästi kasvatatud, viisakad ja toredad. Ma ausalt olen pingutanud omalt poolt mehe soovil ja saan tüdrukutega hästi läbi, kõik on kena, meil on hea suhe omavahel. Aga ma ei hakka üle ka pingutama, sest ma ei ole ikkagi nende ema ja ilmselt ei taha nad ka ise, et ma neile ema asendaksin. Võib-olla on asi ka selles, et mees rohkem lapsi saada ei taha, see aga tähendab, et oma peret mul ei saagi olema. 

 

Kui ma olen rääkinud temaga sellel teemal, siis toob ta ettekäändeks, et ma ei ole isegi huvitatud tema laste eest hoolitsemisest. Hoolimata kõikidest pingutustest on mul tunne, et ta ootab iga kord, et ma teeksin rohkem. Et ma hoiaksin neid, kuni tema tegeleb muude asjadega, kuulata tähelepanelikult seda, mida nad räägivad ning hoolitseda tüdrukute eest nagu ma oleksin nende ema. Mees peab seda normaalseks ja leiab, et minu käitumine on täiesti lubamatu. Sellepärast oleme me palju tülitsenud ka, ta muutub lausa vastikuks juba viimasel ajal ja on hakanud mulle halvasti ütlema. 

Ma tahaks tegelikult teiste naiste arvamust, kellel on sarnaseid kogemusi ja kellel pole seda emainstinkti niimoodi kohe hoobilt mitte kusagilt võtta teise naise laste vastu. 

 

Ma ei kirjutanud selleks, et te mind solvama hakkaksite (ma olen juba saanud oma peapesu kätte), aga ma tahaksin lihtsalt aru saada, mis minuga lahti on? Miks ma olen nii ükskõikne nende laste vastu, miks see mind ei huvita, mida nad teevad ja miks ma ei viitsi nendega mängida koos? Mõnikord ma küpsetan neile kooki, sest mulle meeldib kokata ja ma pean teenima natuke plusspunkte ka nende isa poolt, aga ausalt, see kuidas nad ripuvad oma issi küljes on lihtsalt vastik. 

Ma saan täiesti aru, et võib-olla olen ma armukade ja tahan oma meest ainult endale ja see on väga egoistlik minu poolt. 

 

 

Ma armastan meest, aga mitte laste isa. 

Ärge hakake mulle mingeid utoopilisi soovitusi andma, et kui ma veedan rohkem aega lastega, siis asjad paranevad, sest ma olen seda juba proovinud. 

Pidage mind koletiseks kui tahate, aga kas see ikka on normaalne oodata ühelt naiselt, et ta armastaks lapsi, kes pole tema omad, samal ajal kui tal endal pole isegi lootust lapsi saada, sest mees lihtsalt enam ei taha? 

Aitäh, kes viitsisid läbi lugeda.  "