" Tere, ma olen 28-aastane, aasta aega abielus olnud. Ma elan oma mehega (kes on ämma ainuke pojake) ja tema emaga ...
.png)
" Tere, ma olen 28-aastane, aasta aega abielus olnud. Ma elan oma mehega (kes on ämma ainuke pojake) ja tema emaga (58-aastane lesk) kahekordses majas, mille nad mehega kunagi ehitasid.
Mu ämm on küll hea ja tore, aga ma lihtsalt ei jaksa enam.
Nimelt ma tunnen, et see pole nagu minu kodu. Näiteks ma võin ju endale külalisi kutsuda, ämm pole seda kunagi keelanud, aga kuna ma ise tunnen, et see pole päris minu kodu, lisaks ta ise kordab ka kogu aeg, et see on ikkagi tema kodu ja annab seda igal sammul oma käitumisega mõista (ta ei mõtlegi tegelikult midagi halba ja isegi ei tea ilmselt, et mind see jubedalt häirib).
Teine asi on see, et ta topib oma nina igale poole (ta ei mõtle sellega ka midagi halba ilmselt), ta nagu elab meie elu, iga päev teeb uusi plaane meie eest ja on isegi selle peale mõtelnud, kuidas me oma lapsi kunagi kasvatama hakkame. Lisaks sellele kordab ta iga päev, kui õnnelik ta on, et me seal elame. Ta nagu varastab minu elu ja minu unistused ära, ma ei teagi, mida teha, sest mees ei näe mingit probleemi. Mida teie teeksite? "
Kommentaare ei ole