"Mul on tõesti vaja kõrvaliste inimeste arvamust, kes asjasse ei puutu. Ma olen kolme lapse ema, kaks last on esim...
.png)
"Mul on tõesti vaja kõrvaliste inimeste arvamust, kes asjasse ei puutu. Ma olen kolme lapse ema, kaks last on esimesest abielust (kes elavad minu juures) ja üks laps uue mehega, kellega ma olen koos juba kümme aastat. Mehel on endal kaks last kahe teise naisega, kes ei ela meiega koos.
Alates sellest ajast, kui me kokku saime ja suhtlema hakkasime, olen ma alati kõik teinud, et teda toetada, tal oli probleeme oma tütre ja selle emaga näiteks, ta elas seda väga üle, seega ma aitasin ja toetasin teda sellel perioodil nii nõu kui jõuga. Samuti kui ta minu juurde elama tuli, oli ta ise juba korteriomanik, mina leidsin talle üürniku. Raha tal sellel ajal eriti ei olnud, seega ma olen teda päris palju üleval pidanud ja toetanud.
Nüüdseks on meil kahepeale maja ostetud. Kolm aastat tagasi aitasin ma tal oma firma luua, nüüd saab ta üsna head palka (kolm korda minust rohkem), mina hoolitsen tema firma administratiivse külje eest, lisaks kodu ja kolme lapse eest, pluss kõik muud igapäevased kohustused, kuna temal lihtsalt töö kõrvalt ei jää vaba aega.
Ent täna ma tunnen, et ma enam ei jaksa nii. Mul on juba pikemat aega tunne, et ta kasutab mind ära sõna otseses mõttes. Ma selgitan.
Nimelt selle kümne aasta jooksul, mis me koos oleme, ei ole ta suutnud või viitsinud luua tõelisi suhteid mu kahe vanema lapsega, mõnikord juhtub isegi, et ta ütleb neile päris halvasti, no näiteks, kui mu 16-aastane piiga sööb pitsat, siis ta ütleb, et ta on paks!
Ta ütleb ka mulle halvasti, et ma ei kuluta tema peale piisavalt raha ja koonerdan, et ma ei hoolitse tema eest nii nagu vaja, et ma näägutan kogu aeg ja olen kuri naine, et ma ei naerata piisavalt (aga mul on tõesti kõrini sellest olukorrast!) ja et ma ei ole oma lastele hea ema.
Ta alandab mind kogu aeg, et ma ei tunne üldse huvi tema laste vastu, kes meiega koos ei ela ja kes ei taha lisaks kõigele mind üldse näha (ma olen ometi kõike proovinud selle vähese aja jooksul, mis nad on meie juures käinud või puhkusel koos olles, aga mul on tegelikult tunne, et nad on pahased rohkem oma isa, kui minu peale.).
Mis puutub majalaenu, siis see on meil 50/50, aga mis puutub ülejäänusse, siis on 70% minu õlgade peal ja 30% kulutustest maksab tema, sest ta ei näe, miks ta peaks minu lastele kohukesi ostma.
Need on kõigest paar näidet, sest nimekiri on veelgi pikem. Ainult etteheited ja etteheited, muud ma enam ei kuulegi. Peale seda vahetab ta teemat ja on korraga jälle nii meeldiv, et ma unustan kõik selle, mis ta mulle teinud on.
Ma olen üritanud temaga rääkida, aga see on täiesti võimatu, sest kõik peab keerlema ainult tema ümber. Seega kokkuvõte peale kõiki neid kooseluaastaid ei ole mul enam mitte midagi, mis mulle kuulub - ei autot (mille me maha müüsime, et osta uus auto, mis pole minu nime peal), ei mööblit, sest viimased kolm aastat teenib ta ikka väga hästi ja on sisustanud meie kodu oma äranägemise järgi, minule kuuluva mööbli müüsime ära, kõik, mis mul on on pool majast.
Ta on teinud kõik, et ma ei suhtleks enam eriti oma sugulaste ja sõbrannadega ja ma ausalt pean ütlema, et mul on nii kahju sellest, et ma ei näe enam oma sõpru.
Aga tema ise, teiste ees on ta nii meeldiv, nii tore, nii abivalmis, et meeldib absoluutselt kõikidele.
Ma ei tea, mida ma tegema pean, kas probleem on minus või temas? Mida teie arvate? "
Kommentaare ei ole