Lugeja palub abi : mida teha sellise mehega, kes oma naist ei austa?

  "Tere, ma kirjutan esimest korda siia. Ma ise ka ei tea miks, aga ma olen suures segaduses. Ma olen 30-aastane naine, ...

 

"Tere, ma kirjutan esimest korda siia. Ma ise ka ei tea miks, aga ma olen suures segaduses. Ma olen 30-aastane naine, mees on 40-aastane. Meil on 7-kuuseks saav tütar. Koos oleme juba 4 aastat. 

Alguses läks kõik väga hästi, alles siis, kui me kokku kolisime kolm aastat tagasi, hakkasid asjad allamäge minema. 

Probleem mehega on selles, et talle ei meeldinud minu elu. Kui me kokku saime, siis oli mul selja taga üks 11 aastat kestnud suhe ühe teise mehega ja tegelikult polnud ma kunagi vallaliseelu saanud nautida. Peale selle esimese suhte lõppu ma hakkasin väljas käima, pidutsema ja sõpradega koos olema. Alguses mu praegune mees ütleski, et just see talle meeldis, et ma olin nii lõbus ja särav, aga ühel hetkel hakkas ta mulle etteheiteid tegema. Et ma peaksin vähem väljas käima. Ma olin nõus ja pidasin sõna. Seejärel hakkas ta valima, kellega ma läbi käia võin, sest talle ei meeldinud kõik minu sõbrad ja eksid. Jällegi ma olin nõus. Seejärel hakkas ta mulle etteheiteid tegema selles suhtes, et ma ei korista piisavalt kodu (ma tõesti ei ole selline, kes iga päev lapiga kõik pinnad üle käib, meie kodus on kõik võtnud vabalt, aga ma lubasin, et püüan vähemalt teha nii nagu tema seda soovib. Minust saigi korralik koduperenaine. Peale seda hakkas ta ütlema, et ma peaksin vähem oma sugulastega läbi käima. Ma kuulasin kõike, mis ta mulle ütles. Seejärel ütles ta, et ma peaksin suitsetamise lõpetama, sellega mul oli tükk tegemist, sest ma õppisin suitsetama 15-aastaselt ehk siis pool oma elust olin suitsetanud. Aga ma sain hakkama ehkki mõnikord harva mõnel peol ma ikka teen veel mõne suitsu (mis siis, et mees teeb pärast etteheiteid). Mis ma tahan öelda, et mu mehel on alati midagi öelda selle kohta, mida ma teen ja kuidas ma käitun. Isegi kui ma ennast muudan, leiab ta uue asja, mille kallal närida. Mul on tunne, et ma ei ole enam see, kes ma olin kolm aastat tagasi. 

 

 

Tema aga ei näe endas probleemi. Tema on see, kes otsustab ja kui ma ei ole rahul, siis mingu ma minema, tema mind kinni ei hoia (need on tema sõnad). Näiteks minu peres on kombeks abielluda ja ma ütlesin seda talle, et enne, kui me lapse saame, tahaksin ma ametlikult abielluda. Alguses ta oli vastu, aga kuna ta ikkagi tahtis mind nii väga endale, siis muutis ta meelt, muidu ta poleks saanud minu perega ka suhelda normaalselt ju ja nii ta ütleski mulle, et võtab mu naiseks. Kui ma teada sain, et ma last ootan, siis ütles ta, et enne, kui laps sünnib, teeb ta mulle abieluettepaneku, aga ta ei teinud, ütles hoopis, et parem on oodata, kuni meie tütre sünnini. Peale sünnitust ütles ta, et ta tegelikult ei hakka mulle mingit ettepanekut tegema. Mul on tunne nagu oleks mind haneks püütud ja mingi fakti ette pandud. 

Teine asi, mida ta enda juures muuta ei kavatse on see, kuidas ta minuga käitub. Kui palju ma olen talle öelnud, et ta teeb mulle haiget oma sõnadega, aga ta ikka solvab ja alandab mind. Näiteks, kui ma olin 8ndat kuud rase, pidin ma ise tassima rasked poekotid teisele korrusele ja kui ma julgesin öelda, et kotid on rasked ja ma olen ikkagi rase naine, siis vastas ta, et kuidas ma nii nõrk naine olen. Selliseid näiteid on mul veel ja veel, mil ta on mind pilganud ja alandanud niimoodi. Ma olen praegu sellises seisundis, et ma enam ise ka ei tea, kas ma üldse midagi oskan õieti teha, sest tal on alati midagi öelda, absoluutselt alati! 

Me töötame mõlemad õpetajatena (ma olen küll praegu kodune ja hoolitsen tütre eest), aga katsun aidata oma meest õhtul vihikuid parandada ja valmistada tunde ette, eriti kui ma näen, et ta on väsinud ja ta ei jaksa. Kui ma seda ei tee, on ta halvas tujus ja rikub kogu minu õhtu ka ära. Seega ehkki see pole minu töö, ma teen tema eest töö ära. 

 

 

Mis puutub paberimajandusse, siis on sama lugu. Kui me maja ostsime, hoolitsesin mina 95% kõige eest, tema heitis mulle ette, et ma kõike ei teinud. Iga kord, kui ta pidigi mingi meili saatma või midagi skännima, tegi ta mulle etteheiteid. Ja nii ma nüüd olengi selle kõik enda peale võtnud ja mina olen see, kes paneb arsti ja juuksuri juurde ajad kinni. 

Ainult et see ei ole üldse vastastikune. Alguses jäi jutt, et mina hoolitsen lapse eest, tema käib tööl (ta käib kahe kohaga tööl). Kuni senimaani pole probleemi olnud, aga ma arvasin, et kui ta tuleb töölt, aitab ta mul last hoida natukenegi, kasvõi selleks, et olla oma tütrega natuke koos. Aga ta ei tee üldse midagi. Laps on seitsme kuune, selle aja jooksul on ta andnud tütrele 10 korda vist kõige rohkem süüa, mitte kunagi ta ei vannita teda, üks kord on käinud jalutamas ainult käruga ja sedagi selleks, et minna minu haiget tädi haiglasse vaatama. Sellel nädalavahetusel ta hoidis esimest korda last ja tundub, et kõik läks hästi ehkki ma ise arvan, et ta lasi lapsel mängida üksi kogu selle aja. 

 

 

Tegelikult on mul tunne, et mees arvabki, et tema on meie suhte kõige tähtsam isik. Mina pean teda aitama, võtma tema mured enda peale, tegema tema tööd ära, vastama tema ettekujutlusele tublist ja eeskujulikust naisest ja leppima sellega, et tema ise minu pärast mitte iialgi ei pinguta. Kui minul on teda vaja, pole teda kunagi kusagilt võtta, tal on alati mingi ettekääne või vabandus, et töölt tuleb ja on väsinud ja tahab kodus puhata. Jah, ta rabab tõesti kahe koha peal tööd teha, aga tal on ka ju puhkeajad. Täna lõunal käis ta töökaaslastega söömas näiteks. Õhtul jõuab koju kell kaheksa, vajub diivani peale ja hakkab telefoni kruttima kuni tuleb aeg magama heita. Minul ei ole kellaaegu. Hommikust õhtuni pean ma lapse, kodu, mehe ja paberimajanduse eest hoolitsema. Ja kõike seda selleks, et kuulda, et minusugusega ei abielluta, et ma ei ole piisavalt hea, et ta ei taha teist last saada naisega, kes on nii nõrk ehkki ta teab väga hästi, et ma tahaksin teist last saada. 

Ma olen nagu mitte keegi tema jaoks ja kui ma räägiksingi talle sellest kõigest, siis ta lihtsalt ärrituks. Tema leiab, et mina pean muutuma, aga enda kohta arvab, et on täiuslik mees. Mul on tunne, et ta mängib minuga. Nagu elaksin ma ainult temale ja lapsele ja peangi kogu oma ülejäänud elule, oma plaanidele ja nägemusele ideaalsest pereelust risti peale tegema. Ma pean loobuma mõttest abielluda, pean loobuma soovist teist last saada, pean loobuma väljaskäimistest, suitsetamisest, lõpuks pean loobuma ka austusest, õrnusest, ma muud ei teegi, kui loobun kõigest ja kõigest. Mida teie teeksite minu asemel? "