"Tere. Jutt tuleb pikk, sest mu lugu on mulle endale ka vastik. Ma olen 41 aastane naine, abielus juba 16 aastat. ...
.png)
"Tere. Jutt tuleb pikk, sest mu lugu on mulle endale ka vastik. Ma olen 41 aastane naine, abielus juba 16 aastat. Oma meest tunnen ma 24 aastat, üle poole oma elust olen ma temaga koos olnud.
Ent esimesest päevast, kui me koos elama hakkasime oli selge, et midagi on korrast ära. Ma olen sellest ajast nii palju kannatanud ja pingutanud, et seda suhet hoida.
Küll ma olen katsunud muuta midagi. Ühe arsti juurest teise juures oleme käinud, küll psühholoogi, seksoloogi, siis günekoloogi juures, aga tulemuseks mitte midagi, miski lihtsalt ei toimi ja tänase päevani ta lihtsalt ise ka ei tea, miks ta mind ei taha või miks tal ei tule minuga midagi voodis välja. Ta ise toob kogu aeg midagi ettekäändeks, küll on tal probleeme töö juures, siis sõpradel on tema abi vaja, siis valutab tal pea ja lõpuks on ta halvasti maganud. Mina aga olen sellises elus lõksus ja ma ei tea enam mida teha. Ma olen mõtelnud lahkuminemise peale ja rääkinud sellest temaga, aga kord ta anub mind pisarsilmis, et ma teda maha ei jätaks. Et ta katsub ennast muuta.
Ma olen kaalunud, et saame muul teel lapse näiteks kunstliku viljastamise teel, aga see teda ei huvitanud, liiga keeruline ja raske protsess härra jaoks.
Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja.
Ma andsin alla ja jätsin selle jutu. Nii ma siis elangi päevast päeva, katsudes unustada, et ma olen naine. Ma olen nagu mingi robot, hommikul ärkan üles, lähen tööle, teen näo nagu kõik oleks korras ja kujutage ette, ma olen ise ka hakanud uskuma seda valet, milles ma elan. Ma petan ju iseennast! Ma olen kõike teinud, et keegi midagi teada ei saaks ja teistel jääks mulje, et meiega on kõik kõige paremas korras, aga ma tunnen enda sees nii suurt kurbust!
Siin vahepeal pandeemia ajal jäime me koos teleka ette magama, peale seda kui ma hakkasin taas tööl käima, kolisin ma magamistuppa tagasi, tema ei tulnud. Neli aastat juba magame me eraldi. Kui ma hommikul tööle lähen, siis ta alles tuleb magamistuppa, et veel magada, sest ta töötab siiamaani kodus. Mitte mingit füüsilist kontakti meie vahel ei ole, isegi musi ta ei tee mulle, sünnipäevaks soovib õnne, aga ei puuduta mind. Mul on tunne nagu elaks võhivõõra inimesega koos.
Paar aastat tagasi tekkisid mul lähedasemad suhted ühe töökaaslasega. Sellest ajast suhtleme me tihti ja ma võin öelda, et me oleme mõlemad armunud. Me oleme katsunud lõpetada seda suhet, aga ma tunnistan, et see käib mul üle jõu.
Meie vahel on mingi seletamatu tõmme, me oleme samal lainel, temaga koos olles ma tunnen end tõeliselt naisena. Ma mõtlen kogu aeg tema peale. See teeb lihtsalt haiget, see olukord! Ta armastab mind.
Enne kui me tuttavaks saime, ta ei tahtnud mingit naist oma ellu, ta mõtleski, et jääb üksi kogu eluks. Nüüd aga ei kujuta ta oma elu enam ilma minuta ette. Ta ei taha kedagi teist ja kui ma ütlen talle, et mine otsi endale keegi teine, siis ta ütleb, et ilmas pole kedagi teist sellist nagu mina.
Ta teab, et ma olen abielus, aga ta ei taha sekkuda ja ei taha mulle survet ka avaldada, ta ei taha, et ma tema pärast oma mehest lahku läheksin. Aga samas on ta ütelnud mulle, et kui ma peaksin lahutuse sisse andma, on ta valmis kogu oma elu minuga veetma, et mina olen muutnud kogu tema elu.
Ma ka ei taha kiirustada, aga kui ma peaksin lahutama, siis teist korda ma enam ei abiellu, sest mis abielu see selline on, kui elatakse nagu linnud puuris. Ma ei tea, mida teha. Ma kardan oma meest maha jätta, kardan, mis ta teha võib, kui ma peaksin ta üksi jätma. Nii ma elangi oma ilusas vales. Ma ei tea, mida teha. Ma ei tea, kust saada seda sisemist jõudu, mis ütleks mulle, et mine ja ela oma elu ja ära mõtle kogu aeg selle peale, mida teised arvavad.
Ma ei taha oma vanemaid kurvastada.
Ma tahan rääkida oma mehega nii, et ta ei karjuks, ma tahan rahulikult lahutusest rääkida, aga ma kardan seda, kuidas ta sellele reageerib.
Mida ma tegema pean? Millest alustada?
See oligi kogu lugu. "
Kommentaare ei ole