"Tere. See on üks väga, väga kurb lugu. Mul on lahutus praegu pooleli. Me oleme koos 34 aastat olnud, neist 22-aast...
.png)
"Tere. See on üks väga, väga kurb lugu. Mul on lahutus praegu pooleli. Me oleme koos 34 aastat olnud, neist 22-aastat abielus.
Meil on küll ja küll olnud raskeid aegu, aga alati oleme kõigest üle saanud. Vanema poja depressioon, hea sõbra ootamatu lahkumine, ämma raske haigus... Viimasel viiel aastal on mul raske oma meest ära tunda. Ta on endasse sulgunud, räägib vähe, ei hoolitse enam enda eest, ei käi väljas. Ma ütlesin, et mingu psühholoogi juurde, aga ei, see pole tema rida. Mina töötasin kogu selle aja. Mul oli tunne, et me nagu üldse enam ei elanud.
Ma ütlesin talle mitu korda, et kui ta ei muuda end, siis ma lähen lihtsalt ära. Ma panin meile aja kinni perenõustaja juures, aga peale esimest kohtumist ütles ta, et teda see enam ei huvita, sest tema sõnul oli nõustaja minu poolt. Selle seansi ajal rääkis ta kõikidest probleemidest, mis meil peres on, aga mitte meist endist. Ma ei teadnud, mida arvata. Ma pakkusin välja, et otsime kellegi teise, aga ta ei helistanud mitte kellelegi ehkki lubas, et uurib. Ma hoiatasin uuesti teda, et ma nõuan lahutust ja et ma leian endale nii kellegi teise, kui ta ei lõpeta. Ta lubas, et võtab midagi ette, aga ei midagi. Kui ma sain 50-aastaseks, polnud ta mitte midagi organiseerinud. Meie pulma-aastapäevast ei teinud ta väljagi. Viimased kaks aastat magas ta diivani peal, kuhu ta peale ühte tüli kolis ja see ei häirinud teda sugugi. Ma üritasin temaga rääkida sellest, aga ta isegi ei tahtnud enam mind puudutada. Võite ette kujutada, kuidas ma ennast tundsin. Eks ma kirjutasin siis sellest ka Facebookis. Üks kena meesterahvas hakkas mulle kirjutama. Alguses ei teinud ma väljagi, aga siis sai temast ühel hetkel minu sõber ja nüüd on ta natuke midagi enamatki.
Mees sai kõigele jälile. Lihtsalt tegi mu arvuti lahti ja kuidagi läks nii. Tema, kes ta isegi ei osanud varem arvutist midagi otsida. No ta tuli muidugi mulle sellest rääkima, läksime muidugi tülli sellepärast, aga siis tuli ta vabandust paluma ja ütles ka, et tema annab mulle ka andeks. Ma ei tahtnud. Ma olin kange. Selle peale läks ta minema ja ütles, et tapab ennast ära. Tervelt nelja päeva jooksul ei kippu ega kõppu temast. Seejärel tuli ta tagasi, üritasime ära leppida ja teha nagu midagi poleks olnud, aga ma tundsin, et minu jaoks käib see kõik üle jõu. Ma ei uskunud enam sellesse, et see asi võiks meie vahel veel toimida ja tema pingutused ei läinud mulle üldse südamesse. Ta küll üritas, aga see tuli tal kuidagi nii halenaljakalt välja. No vahepeal selle aja jooksul läksime me mitu korda tülli ja korra muutus ta isegi agressiivseks minu vastu. Ma tõesti kartsin teda. Aga nüüd ongi nii, et lahutus on käimas, aga minu hinge närivad kahetsused. Ma mõtlen ikka veel, kuidas ta ütles mulle, et ta tahab olla minuga, et mina olen tema elu armastus ja tal ei ole kedagi peale minu.
Ometi oli ta vägivaldne, valetas mulle, mängis mu tunnetega, aga nüüd ma
mõtlen, et unustaks kõik selle ära ja läheks tema juurde tagasi. Ma tean, et
ma ei saa, sest mu lapsed ei annaks mulle seda kunagi andeks, sest ta on
meile kõigile liiga palju valetanud ja manipuleerinud meiega. Aga miks ma
ometi mõtlen veel tema peale? Miks ma tunnen igatsust? Kas teie olete ka
kahetsenud lahutuse käigus ja mõtelnud, et oli see ikka hea tegu ja äkki
oleks võinud anda veel ühe võimaluse tulevasele eks-abikaasale? "
Kommentaare ei ole