Lugeja palub abi : "Ma ei tea, kas ma tegin õige otsuse?"

       "See on siis minu lugu. Ma mõtlen seda kirjutades kõikide naiste peale, kelle soov on samuti rääkida oma armukes...

 

 

 

 "See on siis minu lugu. Ma mõtlen seda kirjutades kõikide naiste peale, kelle soov on samuti rääkida oma armukese seaduslikule abikaasale kõik südame pealt ära.

Kui ma sain Ainiga tuttavaks, oli see minu poolt see, mida kutsutakse armastuseks esimesest silmapilgust. Ma räägin küll enda eest, aga Ain oli see, kes hakkas ise mulle ligi ajama. No ma olin noor ka, ilma kogemusteta, mul ei olnud ühtegi pikka suhet enne teda veel olnud. Ain oli minu esimene igas mõttes. Minu suur armastus. Ain oli "vallaline" mees, kõik ja mida ta tahtis oli see, et me saaksime koos olla. Ainult, et mitu nädalat hiljem tekkisid mul esimesed kahtlused tema suhtes. 

 

Millegipärast oli alati nii, et me kohtusime kas minu juures või kusagil väljas, aga ta ei kutsunud mind kunagi enda juurde koju. Kui ma hakkasin küsima, vastas ta, et ta endine naine elab veel tema juures, aga nende vahel ei ole mitte midagi, magavad erinevates tubades jne. Mina, loll, jäin teda muidugi uskuma. Sest Ain oli juba minu südame võitnud ja ma armastasin teda. Või ei tahtnud ma aru saada ja silmi avada, sest nagu kõik teavad, teeb armastus pimedaks. 

Ja siis, ühel ilusal päeval, sattusin ma suhtlusvõrgus Aini pilti nägema. Selle pildi peal kallistas ta oma "endist naist". Mul oli selline tunne nagu kogu mu maailm variseks kokku. See oli ikka üüratult suur löök. 

Ma andsin Ainile mitu võimalust, et räägime asjad selgeks või lõpetame selle suhte üldse ära. Ta ei tahtnud. Ta tahtis olla ainult koos minuga. Mina aga ei tahtnud, et ma pean teda kellegagi jagama, mul on omad põhimõtted ikkagi. Selle peale hakkas Ain eemale hoidma, mina ka ei teinud midagi, et teda tagasi hoida. Ma ise lootsin oma südames, et ta võtab midagi ette.

 

 

Mida rohkem aeg aga edasi läks, seda rohkem ma Aini peale mõtlesin. Ma ei saanud teda enam oma peast välja. Ma mõtlesin kõikide nende hetkede peale, mis me koos olime veetnud. Kuidas see võimalik on, et mees lihtsalt ei anna enam endast mingit elumärki ega võta ühendust?!? Mina olin nii meeletult haiget saanud. Mul oli nii valus. Ma lootsin, et ta kannatab vähemalt sama palju, kui mina.

Mitu kuud läks mööda, ilma, et mul oleks temast mingitki teadet. Siis ma saatsin ise talle lõpuks sõnumi, sest ma ei suutnud enam vastu panna, igatsus tema järele oli lihtsalt nii suur. Ma olin jõudnud sellesse punkti, et ma ei suutnud oma eluga enam edasi ka minna. Ma olin kogu selle aja lootnud ikka veel ja mul oli nii valus. Ain vastas, et ta astub läbi ja tuleb mind vaatama, aga et see jääb viimaseks korraks. 

Ma olin täiesti löödud sellest vastusest. Täiesti maatasa tehtud. Ma tahtsin tõesti, et ta kannataks sama palju, kui mina sel hetkel. Mina kannatasin samal ajal, kui tema elas rahulikult edasi oma elu nagu midagi poleks olnud. Ja siis ma saingi hakkama ühe suure rumalusega. Ma tegin midagi andestamatut. Ma saatsin meie kirjavahetuse edasi tema naisele. Ma rääkisin kõik ära nii nagu asjad olid olnud. Muidugi mitte oma nime alt, sest ma olin argpüks nagu tema või oli mul lihtsalt häbi sellepärast, mis ma teinud olin. Tema muidugi teadis, et see olin mina...

 

 

Nüüd me siis olemegi nii kaugel, et ma tean täiesti kindlalt, et seda tegu ei anna ta mulle kunagi andeks. Ja et see, mida ma tegin, on täiesti andestamatu tegu minu poolt, mida ma ei saa mitte iialgi heaks teha. Kas ma lõhkusin ta abielu ära? Seda ma ei tea. Kas ma tunnen ennast nüüd paremini? Ei. Sest ma kannatan ikka veel. Kas ta naine oleks pidanud tõe teada saama? Ma arvan küll. Kas see oli minu asi talle seda kõike ette kanda? Ma ei tea. Ma tunnen end süüdi natuke, et ma segasin sellesse asjasse naise, kes polnud midagi teinud, samas mind kasutati samuti ära nii nagu teda. Ainult, et mina teadsin tema olemasolu, tema ei teadnud minust midagi. Mis ma oskan öelda? Praegu ma kahetsen seda, mida ma korda saatsin, sest ma ei tunne ennast sugugi paremini...

Ma tahtsin lihtsalt jagada teiega seda lugu. Ärge mõistke mind hukka, sest ma tunnen ennast niigi halvasti."