"Ükskõik mida, aga seda ma nüüd küll ei osanud oodata! " . Paari idüll sai otsa hetkel, kui Martin otsustas lõpuks tõtt rääkida

 Kui nad kohtusid, oli mõlemale selge, et miski seletamatu tõmbab neid teineteise poole... Oli, nagu oleksid nad tundnud teineteist...

 Kui nad kohtusid, oli mõlemale selge, et miski seletamatu tõmbab neid teineteise poole... Oli, nagu oleksid nad tundnud teineteist kogu elu. 

 

 

"Ma kohtusin Martiniga siis, kui ma olin 30-aastane. Me olime ühe kohviku väliterassi peal, mina oma sõpradega, tema oma tuttavatega. Kuidagi läks nii, et hakkasime kõik omavahel nalja heitma ja lõpuks lükkasimegi lauad kokku. Mina sattusin istuma Martini kõrvale. Me hakkasime rääkima omavahel ja ma sain kohe aru, et ta on selline tore mees, ta meeldis mulle väga. Meie vahel oli kohe mingi seletamatu tõmme, ma ei kujutanud seda ju endale niisama lihtsalt ette, sest Martin on mitu korda mulle sama öelnud. Martin oskab mind naerma ajada, me istusime sel õhtul ikka väga kaua koos ja kordagi ei olnud mul sellist tunnet, et mul on igav. Enne siis, kui oli aeg koju minna, ta kallistas mind. Mul käis südamest selline värin läbi. 

 

Idüllilise suhte algus

Ma ei tahtnud kiirustada, sest ma olin elus juba korduvalt haiget saanud ja sellest mulle piisas. Mul oli seljataga üks väga raske lahkuminek ja ma olin vastu võtnud lubaduse, et järgmine kord ma tõesti õpin inimest tundma enne kui hakkan end üldse kellegagi siduma. Ma tahtsin ikka peret juba luua, sõbrannadel lapsed juba suured, mina ikka veel üksi. Aga siis läks nii, et Martin juba järgmisel päeval mulle kirjutas ja paar päeva hiljem olime jälle koos ühes baaris. Kohe, kui ma teda uuesti nägin, käis selline jutt mul läbi, ma ei tea, miski tõmbas mind kohe selle mehe poole. Martin on hästi ilus ja sarmikas mees. Meil on samad huvi, me oleme lugenud samu raamatuid, käinud samu etendusi teatris vaatamas. Me olime kohe samal lainel. Otse loomulikult kallistas ta mind jälle ja tegi põsele musi enne, kui meie teed lahku läksid sel õhtul. Aga siis olime juba kokku leppinud kus me järgmine kord kokku saame. Seekord valis Martin ühe hea restorani, kus oli selline mahe valgus ja me saime olla rohkem omaette. Terve õhtu ta ainult vaatas mulle silma, silitades mu kätt ja tegi ühe komplimendi teise järel. Mul oli nii hea olla, see oli nii tore õhtu. Muidugi ma tahtsin teda, sest ta ju meeldis mulle mehena rohkem, kui ta seda ise ilmselt teadiski. Ma kutsusin ta enda juurde sel õhtul. Ja nii see läks siis, et me veetsime selle öö koos ja see oli unustamatu. 

 

Peale seda hakkasid asjad siis kiiremini arenema. Me saime kokku kord nädalas alguses, siis kaks korda nädalas, mõnikord lausa kolm. Käisime koos jooksmas metsarajal, söömas väljas ja mitu korda jäi Martin ööseks minu juurde. Mina olin muidugi kõrvuni armunud. Nii see siis kestis mitu kuud, kuni ühel õhtul minu ilus unistus kokku varises kildudeks. Martin tuli sel õhtul minu juurde, me olime planeerinud, et sööme õhtust koos küünlavalgel. Selline romantiline äraolemine. Aga kohe algusest saadik oli ta selline imelik. Esimest korda ma märkasin, et temaga on midagi lahti, ta oli närvilisem kui tavaliselt ja murelik. Tundus nagu ta oleks millegipärast pinges. Oli selline kahvatu näost. Ta ütles mulle, et parem oleks, kui ma istuksin, et tal on midagi tähtsat mulle öelda. Muidugi ma sain kohe aru, et see on ilmselt mingi halb asi. Ükskõik mida, aga seda ma nüüd küll ei osanud oodata. Ta siis tunnistas, et tal on naine, ta on juba 10-aastat abielus. Minu jaoks oli see nii suur üllatus, et ma lihtsalt vaatasin talle suurte silmadega otsa, oskamata midagi öelda ja küsisin siis, et kas ta nalja teeb. Martin ei julgenud mulle otsa vaadata ent kuidagi tuli üle ta huulte, et ei, see oli kahjuks nali. Mul läks natuke aega enne, kui ma aru sain, et ta tõesti räägibki tõtt ja ongi abielus. Ometi polnud ta mulle sõnagi sellest rääkinud ja me olime ju lähedases suhtes mitu kuud olnud. 

 

 Šokk

Ma sain ikka tõelise šoki sellest. Ma tundsin, kuidas kõrvus hakkab kumisema ja jalad ei kuulanud enam minu sõna. Martin siis rääkis, et naisega abiellusid noorelt, tema oli alles sõjaväes ja pidi naise ära võtma, kuna laps oli sündimas. Karolin oli tema noorusearmastus. Aga nüüd on asjad teised ja ta ei armasta enam oma naist. Nende vahelt on tunded kadunud. Neid ei seo enam midagi, ainult lapsed. Laste pärast ta ei saa naist maha jätta. Martin ütles, et ta on mitu korda üritanud mulle seda öelda, aga ei suutnud. Et ta ei taha mind kaotada ja minust ilma jääda. 

 

Aga et ta ei saa oma naist ka maha jätta, sest naisel on ka rasked ajad ja lastel on mõlemat vanemat ikkagi vaja. Poisil pole koolis kõik korras. Ma ei teadnud, mida sellest loost arvata. Tuli välja, et ma olin kõik need kuus abielumehega ringi käinud ja olnud tema armuke ilma, et ma ise oleksin seda teadnud. Ma mäletan, et ütlesin talle lihtsalt, et võtku oma kodinad ja mingu minema. Mis edasi juhtus, ma isegi ei mäleta. Kaks järgnevat päeva on minu mälust otsekui kustutatud. Ma helistasin sõbrannadele, seda ma mäletan, nad tulid mind lohutama. Ma tundsin kurbust ja viha. Martin saatis järjest sõnumeid, aga ma ei vastanud talle. Ta tahtis, et ma talle andeks annaksin. 

Nüüd on sellest loost terve aasta juba möödas. Me ei ole enam Martiniga koos. Ma ei tea, mida tulevik toob, muidugi mõtlen ma ikka veel tema peale. Aga mul on raske ette kujutada suhet, kus ei ole usaldust.