"Teiste ees oskas ta olla ja oligi ideaalne mees, kuni ma nägin, milline ta tegelikult on! "

 Liisa kohtus Arturiga siis, kui Liisa oli kõigest 19-aastane. Artur oli ilus mees, tähelepanelik Liisa vastu, hooliv. Ta meeldis k...

 Liisa kohtus Arturiga siis, kui Liisa oli kõigest 19-aastane. Artur oli ilus mees, tähelepanelik Liisa vastu, hooliv. Ta meeldis kohe isegi Liisa vanematele. 

 

"Ma kohtusin Arturiga, kui olin 19-aastane. Mu tuttavad ja sõbrad ütlesid kohe, kui ma Arturi nendega tuttavaks tegin, et kui tore mees ja kuidas mul on vedanud ikka. Ta oli tõesti hästi tore. Oli! Mis puutub minu vanematesse, siis neile meeldis Artur samuti kohe esimesest kohtumisest. Artur oli Liisast 5 aastat vanem, tal oli kindel sissetulek ja hea töökoht. Ta oli väga viisakas ja tark, eks ta sellega paistiski silma. Mu sõpradele meeldis ta samuti kohe. Nad ütlesid, et Arturiga ei hakka kunagi igav, ta kohe oskab nalja teha ja on nii tähelepanelik minu vastu. Kõik muud ei teinudki, kui kordasid, kui palju mul ikka on vedanud, et olen sellise mehe otsa sattunud. Mina olin muidugi kõrvuni armunud ja mida muud tahta. 

Kolisime kokku. Olime aasta koos elanud, kui asjad hakkasid tasapisi muutuma. Eks see tegelikult algas juba varem, aga kuna ma olin nii armunud, siis armastus tegi pimedaks ja ma ei näinud kohe, mis Arturi juures valesti oli. Ma muudkui andsin talle kõik andeks ja arvasin, et küll ta muutub, et ta pole harjunud ja millisest perest ta tuleb. Artur oli alguses kogu aeg olnud rahulik, aga mingil hetkel hakkas ta ärrituma täiesti mõttetute pisiasjade pärast. Alguses polnud sellel kõigel isegi meie suhtega pistmist, no üks töökaaslane oli kord ta päeva ära rikkunud või siis ärritus ta sellepärast, et teised sõidavad nii halvasti või oli sai liiga kõva. Eriti tihti seda muidugi ei juhtunud, seega ma lihtsalt mõtlesin, et küll läheb mööda. 

 

Abiellusime. Minu lähedased olid muidugi väga õnnelikud. Mina muidugi ka, sest Artur oli mees, kellest ma olin unistanud väikese tüdrukuna. Aga siis muutus ta korraga armukadedaks. Hakkas kontrollima, et kuhu ma lähen ja kellega ma olen. Kui ma kohe ei vastanud, siis helistas ta nii kaua, kui oli mu kätte saanud ja hakkas saatma täiesti tobedaid sõnumeid. Kui ma lõpuks vastasin, sõimas ta mu näo praktiliselt täis, et kuidas ma selline naine olen, kus ma niimoodi kolan, kellega ma teda petan!?

Sellest ajast asjad läksidki ainult hullemaks. Kodus ei olnud ta enam mitte millegagi rahul, ikka leidis ta midagi, mida öelda ja ta ütles ikka nii halvasti, et mul olid mitu korda pisarad kurgus. Ta muutus ka vägivaldseks. Mina olin ikka selline nagu varem, ma polnud midagi muutnud enda juures, aga korraga hakkas ta mulle ütlema selliseid asju, et miks ma selline kaltsakas olen ja kas ma peeglisse ka vaatan. Et miks ma enda eest ei hoolitse jne. Ta vaatas mind sellise viha ja põlgusega samal ajal. Ma siis hakkasin enda eest veel rohkem hoolitsema ja küsisin tema arvamust iga asja kohta. Isegi meikima hakkasin ennast sellepärast, et Artur leidis, et ma olen nii ilusam. Aga sellest ei piisanud, tegelikult ei olnud ta ikka rahul mitte millegagi. Mida rohkem ma pingutasin ja püüdsin, seda rohkem tema ärritus. Ühel hetkel hakkas ta mulle ütlema, et ma olen loll ja ta ei tea, kuidas ta minusugusega üldse koos elada saab. Siis hakkas ta mind tõukama vastu seina. Ühel päeval lõi ta mu arvuti puruks. Teisel korral viskas telefoni maha ja astus peale. Tema sõnul olin ikka mina alati süüdi selles, et ta minuga nii käitus. 

 

 

Mina ei suutnud seda kõike enam välja kannatada. Ta ei löönud mind, tõukas ainult. Samal ajal oli ka neid hetki, kui ta ütles, et ta armastab ainult mind. Et ma olen tema ainuke naine. Mina ei pidanud teda vägivaldseks, sest ma olin ikka uskunud, et vägivaldne mees on see, kes naist peksab. Ma ei andnud endale aru, et ma olin hakanud teda kartma ja valisin hoolega, mida ma talle ütlen, et ta ei vihastaks minu peale. Ma elasin pidevas hirmus. Ta sundis mind ka muudeks asjadeks. Kuni siis selle päevani, kui ma jõudsin 10 minutit hiljem koju. Ma ei kuulnud tema helistamist. Kui ma telefoni lõpuks vaatasin, ta oli helistanud vähemalt 10 korda. Kui ma uksest sisse astusin, ta haaras mu kinni ja raputas mind. Võttis mu telefoni, et lugeda kõik sõnumid, mis ma olin saanud. Sõimas mind litsiks. Mina olin see, kes tema ees vabandas. Sellest ei piisanud talle. Ta viskas mulle telefoni näkku, ma sain sellest armi. Ma sulgesin ennast vannituppa, mul oli hirm, ma ei teadnud, mida ta edasi teha võib. Ma kartsin, et ta lõhub ukse maha. Siis aga korraga vaikus. Ma arvasin, et ta läks ära, aga siis mingi hetk hiljem ta ütles läbi ukse, et ta vabandab, et ärritus. 

Alles sel hetkel ma sain aru, et midagi on väga valesti. Ma hakkasin sealsamas vannitoas lugema vägivaldsete suhete kohta ja siis jõudiski mulle kõik kohale. Artur oli vägivaldne ja see ei olnud normaalne enam. Ta alandas mind, ta solvas mind, ta oli armukade, ta kontrollis mu elu, ta luges mu telefoni ja nuhkis isegi seda, mida ma arvutis tegin. Ma sain aru, et ma pean kaitsma ennast.

 

 

Kui see mulle kohale jõudis, tahtsin ma põgeneda kohe, aga ma ei teadnud, kust alustada. Pealegi mul oli häbi oma lähedaste ees, kes mitte midagi ei teadnud sellest kõigest. Et kuidas minuga midagi sellist võis juhtuda. Pärast seda lugu rääkisin ma sellest oma sõbrannale, kes alguses isegi ei uskunud mind. Aga ta toetas ja lohutas mind ehkki tal oli raske aru saada ja mõista, et Artur tõesti võib selline olla. Ta ütles ka, et ma võin alati tema juurde minna ja et ma peaksin vanematele ka rääkima. Ma teadsin, et Artur mind minema ei lase, ma kartsin koju minna, sest ma ei teadnud enam, mis mind ees ootab.

Võtsin siis julguse kätte ja rääkisin vanematele kõik ära. Nendel oli ka raske uskuda mind. Vanematega koos läksime ja tõime mu asjad ära. Artur aga tegi nagu midagi poleks olnud, mängis lolli mu vanemate ees, hakkas rääkima, et mina ise kujutan endale ette ja midagi pole olnudki. Õnneks mu vanemad usuvad mind. Vastasel korral ma ei tea, kuidas ma oleksin saanud temast lahti. Ega Artur ei jätnud mind kohe rahule, ta pommitas mind sõnumitega ja helistas jätkuvalt. Mul läks tükk aega enne, kui sain temast lõplikult lahti. Vanematest ja sõpradest oli mul palju abi. Täna on sellest 5 aastat, kui ma Arturi juurest ära tulin. Me oleme kohtunud, ma loodan, et ta ei ole enam selline nagu ta oli. Mina olen oma elus uue lehe keeranud ja ei taha enam kunagi midagi sellist läbi elada.