Psühholoogia : kuidas siilide dilemma paneb meid otsima üksindust

 Siilide dilemma mõistega tuli välja Saksa filosoof Arthur Schopenhauer. Tegemist on metafooriga, mis illustreerib väga hästi seda,...

 Siilide dilemma mõistega tuli välja Saksa filosoof Arthur Schopenhauer. Tegemist on metafooriga, mis illustreerib väga hästi seda, kuidas inimesed seisavad dilemma ees sooviga olla rohkem üksi ja omaette. Ka siilidel on samad mured, ka nende suhted liigikaaslastega on rasked.

 

 

 

Üks tuntud inimene rääkis hiljuti oma suhtest isaga, tuues võrdluseks siilide dilemma. Sellest ajast, kui siil sünnib, on ta valiku ees. Ta kas otsib oma liigikaaslaste seltsi külmal ajal, et hoida sooja või hoiab neist vastupidi eemale, et hoida end torgete eest, mis võivad siilile saatuslikuks saada. Too tuntud inimene ütles, et kui ta on kaua oma isast eemal olnud, võib isa talle sõnadega haiget teha. Kui ta on liiga kaugel oma isast, on tal külm. Seega peab ta leidma õige vahemaa. Sageli öeldakse, et tähtis on elada koos ja hoida oma suhteid harmoonilisena. 

 

 

Inimsuhete tragöödia

Siilide dilemma metafoor, mis viitab inimsuhete keerukusele, toobki võrdluseks selle, et inimesed soovivad küll koos olla ent tõukavad siiski teisi endast eemale. Nii nagu siilid, otsime me lähedust ja kontakti teistega. Ent samal ajal, mida rohkem me teistele läheneme, seda suuremaks muutub ka oht ise kannatada ja teisi kannatama panna. See on ilmselt ka põhjuseks, miks paljud lihtsalt eelistavad olla omaette, et mitte emotsionaalselt investeerida suhetesse või siis on neil ainult teretuttavad, kellega aeg-ajalt lobiseda. Nad hoiavad ise oma suhteid pealiskaudsetena, et nad ei peaks kannatama selle tõttu, et see suhe kord läbi saab või teine inimene neid kannatama paneb. Et hoida end toksilistest suhetest, mis varem või hiljem võivad haiget teha, läheb inimene minema, hoiab teistest eemale ning seda isegi siis, kui tegemist on tema enda perekonna liikmetega, kes teda sellisena ei võta nagu ta on. 

 

 

Kuidas leida kuldne kesktee?

Meie ühiskonnas, kus me oleme teistega pidevalt ühenduses ja kus üksi olemisse suhtutakse nagu haigusesse, mida tuleb ravida, on veel neid, kes suudavad hoida teisi endast teatavas kauguses. Meil on vaja hoida oma individuaalsust. Olles teistega kogu aeg koos, kaotame me sageli iseenda selle sees. See aga võib olla ohtlik. Mida siis teha, kas tulebki ennast ühiskonnast eraldada ja anda iseendale sooja? Või otsida armastust ja sõprust hoolimata sellest, et sa võid haiget saada? Üksi olemine aitab oma patareid täis laadida, iseennast leida, õppida ennast paremini tundma. Ent üksindus võib teha ka haiget. Tuletada meelde minevikus tehtud vigu ja eksimusi. Kõige parem oleks suurema hoolega valida neid, kellega suhelda.