Kui intiimsus kaob ja suhtlemist enam praktiliselt ei ole, võib elukaaslaste suhet võrrelda toakaaslaste omaga. Millised märgid se...
Kui intiimsus kaob ja suhtlemist enam praktiliselt ei ole, võib elukaaslaste suhet võrrelda toakaaslaste omaga. Millised märgid sellele viitavad?
Aja jooksul on sageli paratamatu, et intiimsus natuke kaob. Psühholoog Mark Travers selgitas väljaande Psychology Today veergudel, mida tähendab toakaaslaste sündroom ja millised märgid sellele viitavad. Kõige esmalt toob psühholoog välja need paarid, kellel on erinevad huvialad.
"Paaridel, kes kannatavad toakaaslase sündroomi all, on tõenäoliselt erinevad huvialad, erinevad eluviisid ja erinev suhtlusringkond. Ehkki alguses ei pruugi see isegi midagi näidata, siis tõelised probleemid tekivad, kui paar veedab liiga vähe aega koos ja kõik, mis neid seob, on praktiliste ja jooksvate probleemide lahendamine. "
Seejärel räägib Mark Travers intiimsuse kadumisest, mis võib samuti olla märgiks toakaaslaste sündroomist.
"Intiimsus - seksuaalne või lähedust hoidev - on normaalse suhte jaoks väga oluline. Kui see muutub aga rutiiniks või kohustuslikuks, kui vastastikkune iha on täiesti kadunud, tunnevad mõlemad partnerid, et nad ei ole enam emotsionaalselt teineteisega seotud. Sellisel puhul tekib tunne nagu seks oleks pealesurutud kohustus, mitte soov olla koos ning käest kinni hoidmisest, embamisest ja kallistamisest saavad ülearused ja vastikust tekitavad tegevused. "
Mõnede paaride puhul on vaikimine muutunud harjumuslikuks
Spetsialisti sõnul need, keda toakaaslase sündroom kõige rohkem puudutab,
ei räägi eriti omavahel ega esita isegi küsimusi, näiteks selle kohta,
kuidas päev läks. Suhtlemine on aga iga suhte alus. Suhtlemise vaegus ja
selle puudus tekitab tunde nagu oleks partnerid teineteisest kilomeetrite
kaugusel. Need, kes kannatavad toakaaslase sündroomi all, ei väldi üksnes
tõsiseid jutuajamisi, nad ei räägi tõenäoliselt üldse enam omavahel, sest
vaikimisest on saanud harjumus ja nii on lihtsalt mugavam.
.png)
Kommentaare ei ole