Kuidas vanavanemad ei tohiks oma lastega rääkida

 Laste elus on vanavanematel tähtis ja unustamatu roll. Mõnikord aga võivad vanavanemad teha oma sõnadega lastelastele haiget ilma,...

 Laste elus on vanavanematel tähtis ja unustamatu roll. Mõnikord aga võivad vanavanemad teha oma sõnadega lastelastele haiget ilma, et nad ise sellest endale aru annaksid. 

 

Vanavanemate ja lastelaste suhe on tähtis ja vajalik. Lastelaste jaoks leidub ikka natuke aega, samuti rohkem kannatlikku meelt, kui vanematel. Hea on ka see, kui vanavanemad saavad natukenegi hoolitseda oma lastelaste eest nii, et vanemad saavad puhata. Mõnikord juhtub aga, et vanavanemad tahtmatult teevad oma sõnadega lastelastele haiget. 

Erinevad kasvatusviisid

Ehkki lapsevanemad võiksid olla natuke paindlikumad vanavanemate ja nende kasvatusviiside suhtes, mis võib-olla erinevad paljuski tänapäeva kasvatusest, siis ei tähenda see veel sugugi, nagu võiksid vanavanemad endale kõike lubada. Kuidas ei ole ilus lastega rääkida ja mida ei tohiks neile öelda? 

 

"Ärme räägime sellest emmele ja issile."

Las see jääda meie omavaheliseks saladuseks. Vanaema võib öelda nii, andes lapselapsele kommi ehkki lapse ema toonitas, et see ei ole hea. Ehkki vanaemale endale võib tunduda, et nii on temal ja lapselapsel omavaheline saladus, mis neid rohkem seob, siis lapse pähe võib see panna hoopis mõtte, et miks ma sellest emmele või issile rääkida ei tohi ja võib-olla see tekitab temas südametunnistusepiinu. 

 

"Sinu emme (issi) oli küll palju parem laps sinu vanuses."

Ei tohi võrrelda erinevaid generatsioone, see tekitab lapses alaväärsusetunde. Iga laps on erinev, igal lapsel on oma iseloom. Vanematega või kellegi teisega võrdlemine on väga vale, tähtis on last julgustada ja näha rohkem seda, mis temas head on. 

"Mis sa nutad, suured poisid (tüdrukud) ei nuta!"

See õpetab last oma tundeid tagasi hoidma. Tänapäeval oleme me teadlikumad sellest, kui tähtis on emotsioonidel normaalses ja usalduslikus suhtes. Kui laps ei tohi näidata end sellisena nagu ta on ja peab varjama oma tundeid vanemate ja vanavanemate ees, siis kus ta saab olla tema ise? 

"Paks laps, ilus laps. Kuidas sa küll nii palju sööd? Kuhu sa selle kõik paned? "

Kõik märkused, mis puudutavad kehakaalu, võivad lapse enesehinnangule halba teha ning seda ka siis, kui keegi tahtlikult ei taha haiget teha. Kõik see, mis puudutab keha, võib mällu sööbida kogu eluks. Parem on julgustada last, mitte teha teda maha.

 

 

"Sinust saab samasugune mees kord nagu sina isa! "

Kõik stereotüüptsed laused on natuke iganenud. Võib-olla kasutati neid meie vanemate ajal, aga ühiskond on sellest ajast natuke arenenud ja see on väga hea. Parem on julgustada lapsi ja laste neil endil valida, mida nad elus teha tahavad. 

"Mis sa jonnid!"

Võib-olla on lapsel vaja harjuda uue keskkonna ja inimestega enda ümber, aga selle asemel, et teha talle märkuseid ja öelda, et ta jonnib või on ära hellitatud, oleks parem talle meelde tuletada kodukorda. Ning seejärel rääkida sellest, kuidas lapsed peaksid oma vanematega käituma. Kindlasti ei tohi aga last seejuures kritiseerida. 

 

"Tule tee vanaemale kalli."

Loomulikult tahavad vanavanemad lapselast kallistada või teha musi ent vägisi nõuda seda ei tohiks. Sest siis võib laps hakata vanavanemaid kartma ega tahagi enam nende juurde tulla. Kui sa tahad teha musi või kallistada lapselast, siis ütle  ja paku välja, aga ära nõua vägisi ega suru ennast peale. 

"Su vanemad ei tea ise ka midagi, nad eksivad ja teevad valesti!"

Ka see paneb küsimuse alla lapsevanemate kasvatusviisid, sest vanavanem ütleb selgelt välja oma arvamuse. Sa ei saagi kõigega nõus olla, mõned kasvatusviisid võivad sinu jaoks olla vastuvõtmatud ja võõrad, aga lapse ees ei maksaks seda arutama hakata. Nii rikud sa usaldusliku suhte nendega. Kasvatusviisid on aja jooksul muutunud ja muutuvad ikka veel, kui miski ei meeldi, on parem rääkida sellest lapsevanematega, mitte arutada laste ees.