foto : pexels/ Amina Filkins Kui Kirke Martinit esim...
foto : pexels/ Amina Filkins |
Kui Kirke Martinit esimest korda nägi, teadis ta kohe, et võib meest usaldada. See, et Martin oli temast 20 aastat vanem, ei olnud probleemiks. Tänaseks päevaks kasvab nende peres aastane poeg.
Kirke ja Martin kohtusid restoranis, kus Kirke ettekandjana töötab. See oli neli aastat tagasi.
"Ma olin vaba ja vallaline naine, mul polnud aegagi pereelu jaoks, pidin tihti isegi nädalavahetustel ja hilja õhtuti tööl käima. Tutvumisportaalides ikka suhtlesin meestega, aga kuidagi läks nii, et mingit tõsist suhet mul ei olnud. Pealegi ma ju nägin oma töökaaslaste pealt, kellel olid väikesed lapsed kodus, kui keeruline oli käia väikeste laste kõrvalt tööl, eriti, kui pidid õhtuses vahetuses olema. Ma ise mõtlesin, et ju see õige inimene tuleb kunagi hiljem.
Ma ei muretsenud absoluutselt sellepärast. Ja siis ühel õhtul tuli Martin oma sõbraga meile sööma. Ma ei tea, minust käis kohe läbi mingu judin, ma tundsin ta ära ja teadsin, et ah, vot seda meest ma tahan endale. Martin ei olnud ka suu peale kukkunud, viskas nalja ja ... Aga ta ei teinud selliseid rõvedaid nalju ega ajanud ligi nagu mõned kliendid. Muidugi ma andsin talle oma telefoninumbri, kui ta küsis, võib-olla ta isegi ei mõtelnud seda tõsiselt, aga ta meeldis mulle. Ma ei ole muidu selline naine, kes jätab klientidele oma telefoninumbreid. Aga Martiniga ma tundsin kohe mingit seletamatut lähedust.
Kuidagi jutt läks siis selle peale, et mida ma peale tööd teen ja et kui mulle sobib, siis ta ootab mind. Ma olin nõus. Martin tundus kohe selline mees, keda võib usaldada, mul ei tulnud sellist mõtetki, et ta ootab nagu midagi muud. Ma ei tea, ma ise arvan, et ma armusin esimesest silmapilgust. See, et ta minust vanem oli, ei häirinud mind absoluutselt, kusjuures ei ütleks küll, et ta on 20 aastat vanem, ta näeb ikka väga hea välja. No hoolitseb enda eest. Martin ootaski mind. Läksime linna peale jalutama ja rääkisime maast ja ilmast nii, et ma isegi ei märganud, mis kell on. Siis ta küsis, et kus ma elan ja ütles, et võib mu ära viia, tal oli auto sealsamas.
Läksime siis. Ma isegi ei kartnud. See, mis mulle Martini juures kohe
meeldis, oli see, et ta oli nii viisakas ja galantne. Nagu üks mees olema
peab. Tegi autoukse lahti ja ootas, kuni ma olin istet võtnud. Koduukse ees
siis aitas mu autost välja ja tegi musi põse peale. Ta lubas, et see ei jää
viimaseks korras. No samal õhtul ta saatis juba sõnumi. Ja nii me
hakkasimegi suhtlema. Ma pole kunagi varem sellist meest veel kohanud, ta
kohtleb mind nagu mingit printsessi. Toob mulle kohvi voodisse. Hoolitseb
kogu aeg. Nüüd oleme me koos. Restoranis ma enam ei tööta sellest ajast, kui
rasedaks jäin. Martin ütles, et tema naine ei pea tööl käima. Ta on
majanduslikult kindlustatud, mul ei ole millestki puudust. Käime reisimas
palju. Paljud ütlevad, et ma olen Martiniga sellepärast, et tal on raha. Et
mis mul viga nüüd, ilus elu, tööl ei pea käima. Ma olen jah kodune, laps on
ju väike ka veel ja Martin saab mulle seda lubada, mis selles halba on? Ma
saan oma pojaga koos olla. Ma ei kavatse koduseks jääda, ma tahan minna
edasi õppima. Martin toetab mind, sellest mulle piisab. See, mida teised
arvavad, mulle üldse ei lähe korda. See, et meid kritiseeritakse tagaselja,
see on nende asi, kes seda teevad. Meie oleme õnnelikud. "
Kommentaare ei ole