Naine palub nõu : "Mida teha, kui mees mõtleb ikka veel oma endise naise peale? "

  foto : pexels/ Lany-Jade Mondou     Alustuseks siis ütlen...

 

foto : pexels/ Lany-Jade Mondou

 

 

Alustuseks siis ütlen, et ma olen 36 aastane naine, mehega oleme koos olnud juba 16 aastat nii, et ei ole selline asi, et saime eile tuttavaks. Peres kasvab 8 aastane tütar. Meil on olnud igasuguseid aegu, mees on mind mitu korda petnud, ma olen iga kord silmad kinni pigistanud ja lootnud, et ta muudab ennast. Et ta saab aru, et pere on tähtis ja tütrel on isa vaja. Omavahelistest suhtlemisprobleemidest ma ei hakka rääkimagi. Aga nii me elasime päevast päeva sama katuse all ja tegime kõik, et vähemalt tütrel oleksid nii ema, kui isa. Mehe kõrvalsuhted on teinud mulle väga palju haiget, sest alguses ma lootsin, et ta on hea ja hooliv ning armastab ainult mind, aga siis ootas mind ees üks suur pettumus. Ma ei jätnud teda maha, sest esiteks polnud mul kusagile minna, teiseks oli mul temaga laps. Nii see elu meil siis läks. 

 

 

Viimased viis aastat ma olen teinud absoluutselt kõik, et hoida suhet, ma olen andnud talle mõista, et see on minu jaoks tähtis, et ma olen tema jaoks olemas, kõik, mis ma tahan on see, et me teeme rahu ja elame edasi. Ma usun, et ta armastab mind. Mina küll ei kujuta oma elu kellegi teisega ette. Minu jaoks on väga raske olnud see aeg, sest ta on mind korduvalt endast eemale lükanud, ta on pannud mind palju kannatama, ta on mind süüdistanud asjades, mida ma pole teinud. Ma olen olnud tugev, ma ei ole alla andnud ja ma ei hakka rääkimagi siin kohal, kui palju see kõik on mulle maksma läinud. Ma isegi imestan, et mu tervis veel pole sellepärast kannatanud, mis ta mulle on kõik teinud ja kokku keeranud. Tänaseks päevaks võin ma nii palju öelda, et meie suhe pole kunagi olnud nii hea, me veedame tõesti kvaliteetset aega koos, oleme lähedased ka voodis, ta on minu vastu õrn ja hooliv. Me käime tihti väljas kahekesi koos, leiame aega teineteise jaoks, käime palju reisimas. Aga ikka olen mina see algataja pool. Ta on mulle öelnud, et ta mind armastab, et ta ei taha kunagi kedagi teist, ta tahab ainult mind. Et ta on oma peas nüüd selgusele jõudnud, et mina ja tütar oleme kõige tähtsamad tema jaoks ja et ta on õnnelik minuga. Et ta poleks kunagi arvanud, et see võiks võimalik olla. 

Kõik võiks ilus olla, kui ei oleks seda ühte aga, mis mind natuke murelikuks teeb. Nimelt võttis ta aasta tagasi uuesti ühendust oma endise naisega, kellega ta kolm aastat koos oli enne, kui meie omavahel kokku saime. See naine on ikka veel vaba ja vallaline, elab teises Eesti otsas nii, et me kokku ei puutu. Viimased 15 aastat on see naine palju reisinud nii palju, kui ma tean. Nende lahkuminek oli päris valus löök ja üleelamine just minu mehele, neil oli palju ühist, ma tean, et mu mees on seda naist alati imetlenud, sest see naine on suur ja tuntud kunstnik. Nad said juba kooliajal tuttavaks. Viimase aasta jooksul on nad regulaarselt suhelnud läbi meilide, sõnumite ning helistanud ja saanud mitu korda kokku ka. Nad on käinud koos isegi nädalavahetust veetmas. Ma ei ütelnud midagi, sest ma arvasin, et mehel on õigus valida, mida ta oma eluga õieti teha tahab - kas ta tahab teda või mind. Ma elasin seda aga väga valusalt üle ja nutsin terve selle nädalavahetuse, ma ei hakka seda varjamagi.

See, mis paneb mind muretsema, on hoopis see, et nende vestlused on üsna kahemõttelised. Kogu aeg on mingid vihjed millegi kohta. Mu mees saadab talle luuletusi näiteks. Ta on hakanud luuletama sellest naisest. Ma avastasin ta arvutis kausta, kus ta kirjutab sellest naisest mingisuguseid lugusid nagu ta unistaks sellest temast. Ta kirjutab ka, et ta mõtleb selle naise peale, et see lahusolek on olnud tema jaoks valus, et ta tahaks temaga uuesti kokku saada. Ta kirjutab selle naise parfüümist, tema huultest - kõigest.

Ma tean, et ei oleks tohtinud nuhkida tema arvutis. See ei olnud minu silmadele mõeldud. Ma ikkagi küsisin tema käest otse, kuidas lood siis on. Ma küsisin, kas ta armastab seda naist? Mees kinnitab, et ta tunneb seda naist juba nii ammu, tegemist on lihtsalt lähedase inimesega, neil on nii palju ühiseid mälestusi, neil on nii palju asju, millest rääkida : muusika, kunst... Aga et ta on juba selle naisega koos elanud, ta teab, mida see tähendab ja tema jaoks on see täiesti välistatud. Aga luuletusi kirjutab ikka talle edasi hoolimata sellest. Miks ta kirjutab selliseid asju? Miks ta kirjutab, et tahaks olla vaba, et temaga siis taas kokku saada? 

 

 

Mina tunnen ennast süüdi, et ma loen nende kirjavahetust. Ja kui see naine siin praegu loeb seda, siis ma olen süüdi, ma tunnistan seda avalikult. Aga ma ei tea, mida kogu sellest loost enam arvata. Ma olen teinud omalt poolt kõik, et meie suhet päästa ja tema vannub mulle, et armastab ainult mind, aga ma kardan, et kõik see lendab ühel heal päeval vastu taevast ja ta läheb minu juurest minema. Mina olen see, kes peseb tema musti sokke, kes teeb talle süüa, kes saadab talle sõnumeid südametega - mida tema teeb? Mitte midagi! 

Ma ei tea mida teha. Kas te arvate, et asi läheks paremaks, kui ma enam ei loeks nende kirjavahetust? Ma olen proovinud. Ma ei tea enam, mida teha lihtsat ja kuidas ma sellises olukorras peaksin käituma? Pean ma leppima lihtsalt, et mu mees unistab oma endisest naisest ja võtma seda, kui uut normaalsust? Ma olen tõesti kurb ja suures segaduses.