Lugeja soovib nõu : "Tahan oma naisest ja laste emast lahku minna!"

  foto : pexels/ Andrew Neel      Lugu on siis järgmine. Ol...

 

foto : pexels/ Andrew Neel

 

 

 Lugu on siis järgmine. Oleme naisega koos olnud 11 aastat, meil on 2 toredat last, 5 aastane tütar ja kahe aastane poeg. Pojal on tervisega probleeme, käime kogu aeg arstide vahet. Ma ausalt tunnistan, et armastan oma lapsi, tütrega on mul väga hea ja lähedane suhe. Naisega sai koos maja ehitatud, kuhu eelmisel aastal sisse sai kolitud. Täiesti tavaline pere, kui nii võtta.

Probleem on tegelikult selles, et ma ei ole õnnelik selle naisega. Enne teise lapse sündi juba käis mul peast läbi, et midagi on puudu minu elust. Hakkasin kahtlema, kas ma ikka tahan sellist elu, mis ei paku mulle enam mingit rõõmu, ma mõtlen just suhe naisega, lastega on teine lugu. Ma tunnen oma sees, et mul lihtsalt pole enam samu tundeid naise vastu, mis varem. On hetki, kus ma ei kannata teda enam lihtsalt välja. Ma ei talu tema lähedust, ei suuda teda isegi puudutada. Vahekordi, mis meil on, võib üles lugeda ühe käe sõrmede peal, kui sedagi. Lühidalt : ma ei taha teda enam. Ma olen katsunud temaga rääkida sellel teemal, et teeme midagi, võtame midagi ette, katsume teha teistmoodi aga ta on nii oma kasvatuses kinni, et asjad peavad käima nii ja mitte teisiti. Meil käib peres üldse kõik tema ettekirjutuste järgi. 

See, mis asja eriti keeruliseks muudab on veel see, et üks keskaaegne tüdruk, kellega mul kunagi midagi susises, ilmus jälle välja ja andis endast elumärki mingil ajal. Hakkasime siis suhtlema jälle. Ma tunnen teda 18 aastat juba, regulaarselt pole just teineteist kursis hoidnud oma tegemistega, aga kui kokku saame, on alati millest rääkida. Tal on 6 aastane tütar, mehega läksid lahku. 

Otse loomulikult juhtus see, mis juhtuma pidi ja kui me taas kokku saime, siis lahvatasid tunded taas nagu vahepealseid aastaid poleks olnud ja nii see läks, et veetsime öö koos. See oli midagi sellist, mida ma ammu polnud kogenud. 

Naise ees tundsin ennast süüdi, muidugi ma ei rääkinud talle, ei tahtnud, et teine kannatab minu pärast. Aga seda teist ka oma peast enam välja ei saanud. 3 nädalat hiljem saime taas kokku, veetsime kolm päeva koos, mis oli piisav, et teada saada, ma tahan seda naist ja mitte kedagi muud. Me oleme kokku loodud. Ma tundsin seda. Ta ise ütles mulle, et mina olen ta elu armastus, et ta on kogu aeg seda teadnud, et me saame kord jälle kokku. Hakkasime isegi tulevikuplaane tegema, et tore oleks, kui...

Ainult et praegu on mul kaunis nadi tunne, sest esiteks oma naisega ma ei saa enam kauem kass ja hiirt mängida. Samas kuidas ma ta maha jätan kahe lapsega, üks nõuab veel erilist hoolt ka!? Ja maja, mille me koos ehitasime? Ma tean juba ette, et kõik hakkavad näpuga minu peale näitama, et mis mees ma selline olen, jätan oma naise maha. Lisaks ei kujuta ma ette oma elu nii, et ma oma lapsi iga päev ei näe. Teisest küljest elada naisega, kellega mul pole enam midagi, kelle vastu mul pole mingeid tundeid? Ja mingi kõrvalsuhte pidamine ei tule ka kõne alla, see pole minu moodi. Ma ei taha oma õnne praegu maha ka magada, ma tean, et ma pean tegutsema, aga ma ei tea, kust alata. 

See olukord teeb mulle tõsiselt muret, pean ma ohverdama oma õnne laste pärast ja hoidma peret või jätma kõik sinnapaika ja minema uue naise juurde? 

Tänan, kes viitsisid lugeda.