Kärgpere : kas elukaaslase lapsi tuleb armastada ja mida teha, kui nad sind üldse ei salli?

    foto : unsplash / Tyler Nix   "Kui me saime Jaaniga...

 

 

foto : unsplash / Tyler Nix

 

"Kui me saime Jaaniga tuttavaks, oli meil kohe selline tõeline äratundmistunne omavahel . Me tundsime mõlemad, et meie vahel on midagi. Ma võtsin seda üsna rahulikult, kui ta ütles, et tal on juba lapsed: 2 tütart 4- ja 6-aastased. Minu jaoks oli ta mu elu armastus, loomulikult tahtsime me koos elada ja ma olin valmis hoolitsema tema laste eest nagu oleksid need minu enda lapsed. Ühe korraga oli mul terve pere! Ma tõesti rõõmustasin selle üle. Aga ma ei kujutanud ettegi, mis mind tegelikult ees ootab. Hoolimata kõikidest pingutustest ei saanud ma lihtsalt hakkama. Kõik läks valesti. Jaani lapsed lihtsalt ei taha minuga leppida ja teevad kõik, et mind oma isast lahutada. Minul on raske nendega midagi koos teha, sest nad lihtsalt ei taha mind oma ellu. Jaan on tõsiselt pettunud ja ma pole kindel, et meie suhe peab nii kaua vastu sellistes tingimustes."

Statistika näitab, et paljud kärpered jõuavad varem või hiljem karile tänu probleemidele laste ja uue elukaaslase vahel. Isegi, kui uus elukaaslane omalt poolt on valmis hoolitsema laste eest, ei lähe alati asjad nii nagu me sooviksime. Ja seda tänu erinevatele ideedele ja arvamustele. Üks neist on ettekujutlus, et armastusest üksi piisab selleks, et kõikidest raskustest üle saada. Tegelikult aga on nii, et see, kui sa armastad oma elukaaslast, ei tähenda sugugi seda, et sa pead armastama tema lapsi. Sageli on see vastupidi. Raske on mõista, et sa pead jagama seda inimest, keda sa armastad, eriti veel juhul, kui tema lapsed sulle selgeks teevad, et nad sind ei taha oma ellu. Samuti ei ole üldse kerge armastada oma kaaslase lapsi eelmisest suhtest, mis sümboliseerivad suhet selle eelmise naise (või mehega), seda suhet, mis oli su kaaslase jaoks tähtis. Väga paljud tunnevad armukadedust selle eelmise suhte pärast isegi, kui see eks ei ole enam rivaal aga nad kardavad, et ühel või teisel hetkel võib see sama endine suhe panna ohtu tema praeguse suhte. Ja lisaks leiab meie ühiskond, et kõik naised peavad lapsi armastama, kaasa arvatud teiste lapsi. Ja peavad tundma emalikke tundeid ka teiste laste vastu. 

 

 

Psühholoogid aga ütlevad, et see on üsna normaalne ja loogiline, et naine ei saa armastada oma elukaaslase lapsi sama palju, kui ta armastaks enda lapsi. See aga ei tähenda sugugi nagu ta ei hooliks oma elukaaslaste lastest. Ta võib nende eest hoolitseda, olla tähelepanelik, neid austada ja neid kalliks pidada ning muretseda nende heaolu eest. 

Mirjami jaoks on aga probleem suurem. Tema mehel on 4-aastane tütar, kes teda üldse ei salli. Ja Mirjam ütleb, et ta on sellest kõigest nii väsinud, et ta ei jaksa enam selle tüdruku eest hoolitseda, kes ainult teeb, mida tahab, isa laseb tal kõik teha, kedagi tüdruk ei kuula, trambib ainult jalgu ja ajab oma õigust taga. Mirjam ütleb, et ta ei jaksa mõnikord pühapäeva ära oodata, et siis tüdruk läheb oma ema juurde tagasi. 

Psühholoogide sõnul tunnevad paljud "kasuvanemad" end süüdi, sest nad ei suuda armastada oma elukaaslase lapsi nii nagu nad peaksid seda tegema. Aga nad ei näita midagi välja, sest nad ju teavad, et see rikuks suhet elukaaslasega. Paljud hoiavad enda teada seda kõike. 

Enese süüdistamine ei vii kuhugi. Sina armastad oma elukaaslast, sa ei teadnud, et tal on lapsed. Armastust ei saa sundida, armastus on juba olemas aga kui armastust ei ole, siis pole see ka veel maailma lõpp. Väga harva tuleb ette seda, kui inimene hakkab armastama kohe oma elukaaslase lapsi. Alguses õpitakse teist inimest tundma ja teda hindama, see võib võtta kuid või isegi aastaid. Sundida ennast ei maksa, sest laps saab aru, kui tegemist on teesklemisega. Emaks olemist on raske õppida teise inimese lastega. Kõige vajalikum oleks enne elukaaslase lastega kohtumist rääkida oma hirmudest ja kartustest, määrata kindlaks iga inimese roll selles uues suhtes. Selleks aga, et ära hoida võimalikke tülisid, ei maksaks aga mingeid konkreetseid ultimaatumeid kohe teha ja mitte öelda selliseid asju, millega sa nõus ei ole ja mida sa kindlasti välja ei kannata. 

Kärgperes on vaja eelkõige aega selleks, et üksteist tundma õppida. Marial on kogemused oma elukaaslase lastega: " Tõnu oli kohe rahulik, ütles, et ärgu ma muretsegu, küll kõik läheb hästi, et ta lapsed on sellised mõistvad. Tegelikult läks kõik hoopis vastupidi, nad ei kuulanud mind, tegid, nagu mind ei oleks olemas. Markus ei tahtnud näiteks süüa, kui mina olin söögi valmistanud, rääkis, kui hästi tema ema oskab süüa teha ja kui hea kokk ta on. Maria aga tuli kogu aeg istus minu ja Tõnu vahele ja niipea, kui talle midagi ei meeldinud, hakkas karjuma. Ta ei kannatanud üldse, kui ta isa mu käest kinni võttis või mulle musi tegi. Eks ta ongi selline issi tütar olnud kogu aeg."

 

 

Isegi, kui sellega on raske leppida, siis peab ikkagi aru saama, et lapsel on raske aru saada, et isa elus on nüüd keegi teine. Laps reageerib sellele olukorrale, mitte sinu vastu isiklikult, sest see olukord tekitab temas stressi. Sinu koht tema isa elus tekitab temas trotsi sinu vastu. See ei tähenda, et tal oleks isiklikult sinu vastu midagi, ta käituks täpselt samamoodi iga teise inimesega, kes oleks sinu asemel. Tema käitumist seletab ka see, mida ta on oma elus pidanud läbi elama, ta kardab kaotada oma isa armastust ja tal on hirm, et nüüd, kus sina oled tema isa elus, ei jätku ta isal enam tema vastu nii palju armastust. Juba sellepärast tuleb last nüüd rahustada ja kinnitada talle, et ta isa ei kao tema elust kuhugi ega armasta teda vähem. Tuleb jätta aega ja mitte tagant sundida asjade kulgu, kuni kõik uue olukorraga harjuvad. Kui lapsed näevad, et isa uus kaaslane muudab nende elu stabiilsemaks, kui ta toob nende ellu rõõmu ja turvatunnet, siis muutub ka nende vaade. 

Kui aga lapsed tõesti ei salli isa uut elukaaslast, siis on võimalik võita lapse südant tegeledes temaga rohkem ja viies teda näiteks sellistesse kohtadesse, mis teevad lapsele rõõmu ning võita tasapisi tema usaldust. 

Kui lapsed aga ei taha üldse kuulata isa uue elukaaslase sõna, peab isa sekkuma. Kui laps ütleb, et sa ei ole mu ema, võib vastata nii, et jah, ma ei ole küll su ema aga ma olen siin majas täiskasvanud isik ja meie kodus kehtivad reeglid kõigile. 

Samuti võivad raskused tekkida ka vastavalt sellele, mis vanuses lapsed on. Üldiselt peaks olema lihtsam luua usalduslikku suhet väiksemate lastega, sest vanemate lahutus on nende jaoks olnud raske ja nad vajavad väga turvatunnet. Uus inimene ja uus kodu aitavad neil aru saada, kus nad oma eluga hetkel on. Alla 10-aastased lapsed ei hakka võitlema nii palju isa või ema uue elukaaslase autoritaarsuse vastu. Nad kohanevad rutem, on koostööaldimad ja nendega on lihtsam reegleid paika panna. Eriti siis, kui isa uus elukaaslane peab kinni nende peamistest vajadustest ja tekitab lastes turvatunde. Kui ta jutustab unejuttu enne magamaheitmist, kui ta ei unusta lapse kaisukaru, kui ta teeb lapse lemmiktoitu jne. 

 

 

Sellisel juhul peaks kõik hästi minema aga muidugi tingimusel, et laste ema kõike ära ei riku. Nii nagu näiteks juhtus Liinaga: " Ma sain teada, et Marleeni ema muudkui rääkis kõigile, kui halb ma olen ja milline vastik naine, et Marleen hoiaks minust eemale. Ja siis ma saingi aru, miks Marleen mind sellise imeliku pilguga jälgib ja miks ta minust eemale hoiab. Mul ei jäänud muud üle, kui rääkida Marleeni emaga. Ma tegin talle selgeks, et mul ei ole olnud kavatsust Marleeni elus võtta tema kohta ära, et kõik, mida ma tahan, on tema tütre heaolu."

Kui uus naine ja laste ema on võimelised omavahel natukenegi normaalselt suhtlema, siis on see laste jaoks väga hea. Alati see aga nii ei ole. Ja see on muidugi arusaadav, miks laste ema muutub armukadedaks või hakkab muretsema oma laste heaolu pärast selle uue ja täiesti võõra inimesega. 

Kerli räägib, et kui ta sai Kaarliga tuttavaks, ei oleks ta ettegi kujutanud, milline inimene Kaarli endine naine oli tegelikult. See naine hakkas niimoodi nendega manipuleerima, et nende omavaheline suhe pidi karile jooksma. Sellisel juhul on tähtis, et mees seaks paika piirid ja paneks oma endise naise paika. Tähtis on siiski ka see, et uus kaaslane jääks võimalikult neutraalseks, ei kritiseeriks kunagi oma elukaaslase eksi, ei tekitaks sellist olukorda, kus laps peab valima oma ema või tema vahel (sest ta valib alati oma ema, isegi, kui emal ei ole õigus) ja ei käituks nagu rivaal ega hakkaks ema asendama. Samuti ei ole hea laste ees omavahelisi õrnusi välja näidata. Sest enne sind tegi issi emmele musi. Lastel ei ole vaja midagi teada täiskasvanute seksuaalsest elust, mis ei puutu nendesse. Ja aja muutudes võib kõik muutuda hoolimata raskustest. Elu kärgperes võib olla ilus ja tore. Sa ei pea olema kuri võõrasema ega lahe sõbranna aga ühel hetkel leiad sa oma koha.