Elust enesest - üks väga armas lugu kõikidele kassisõpradele!

foto : unsplash / Andriyko Podilnyk Meie lugu...

foto : unsplash / Andriyko Podilnyk

Meie lugu juhtus 9 aastat tagasi.

Kevadel suvekoju minnes vaatas maja vundamendi tuulutusaugust neli silmapaari, mis meid nähes kadusid.

Hakkasin tasakesi lõhnavat kassikonservi panema.

Söödi ära, aga meid nähes kadusid maja alla. Siis hakkasin peale toidu panemist istuma lähedale kivile, liikumatult.

Alul söödi argsi, aga pika aja järel kord korralt julgemalt.

Siis hakkasin pika varre otsas oleva suletutiga mängule meelitama. Samm-sammult ja kannatlikult võttis usaldus võimust. Üks nendest lasi juba argsi puudutada ja siis juba pikemalt.

Mäng ja meelitamine

Pean lisama, et kõik see toimis iga kord kuni kiisuemme ilmumiseni. Siis kadusid viuhti maja alla. Väga hoolikas emme.

Siis oli mulle selge, et täielik sõprus saabub siis, kui kiisuemme nad oma elule jätab. Nii oligi.

Augustis sain selle algusest peale julgema, meie Kusti, lõpuks sülle ja tuppa. Seal ootas juba teda eelmisel sügisel lapsendatud leidlaps Kribuski.

Esimene päev põranda alt oma koju

Ja teate, mis oli Kusti esimene asi, mis ta tegi. Ta läks sirgelt valmispandud liivakasti. Nagu näidates, et ma tean, majas peab puhtust hoidma. Nimigi tal ju tuletatud koju tuleku kuust - August ehk Kusti.

Mis sai aga vennakesest. Temaga läks veel nädalake ja saime ta tütre leidlaste koju . Tema on Karla ja ta on täpselt sama hell ja hoolitsev ja paimaias nagu Kusti.

Meie kolmel leidlapsel on igal oma lugu, aga Kusti oma on kõige pikem ja kannatust nõudvam.

PS Pean lisama, et Kusti oli kolmest leidlapsest kõige tervem. Vaat, mis tähendab tubli emme. Isegi arstitädid kiitsid ja tegid vai parasiiditõrjet.