Ühe naise pihtimus : kui sa teed kõik ja sellest ei piisa, siis pole see õige inimene

    Foto : unsplash /Dmitry Schemelev   Alati ei näe sa kohe...

 

 

Foto : unsplash /Dmitry Schemelev

 

Alati ei näe sa kohe, et mees ei kohtle sind nii nagu vaja ja et ta ei ole sind väärt. 

Kui sa aga oled kord silmad avanud ja hakkad asjadest õieti aru saama, siis oled sa juba õigel teel. 

Kunagi varem uskusin ma, et ükski naine ei peaks jääma mehega, kes teda halvasti kohtleb, üksnes sellepärast, et ta teda armastab. Ma lihtsalt ei saanud sellest aru. 

Ma olin lugenud sellistest naistest ja tundsin neid, ma teadsin, et nende elu ei ole kerge. 

Ma teadsin, et nad on targad ja edukad naised samal ajal ja juba sellepärast ei saanud ma aru, miks nad ometi jäid selliste meeste kõrvale, kes neid niimoodi kohtlesid. 

Ja lõppude lõpuks mida ma nende elust teadsingi? Ainult seda, mida nad ise olid mulle rääkinud. 

Need naised ei sõltunud materiaalselt oma mehest ega ka muul moel aga minu jaoks jäi arusaamatuks, miks nad ära ei läinud. Mis neid kinni hoidis sellises suhtes, mis neid õnnetuks tegi. 

Kuni minust sai ühel hetkel samasugune naine. 

Ja sellel hetkel hakkasin ma nägema paljusid asju teistmoodi. 

 

 

Kui ma selle mehega tuttavaks sain, kohtles ta mind hoopis teistmoodi. 

Ta tõesti pingutas ja nägi vaeva, hoolitses minu eest. Ma uskusin temasse ja arvasin, et me olimegi kokku loodud. 

Ma armusin temasse ja võin öelda, et tundsin end õnnelikuna koos temaga. Ma rääkisin temast kõikidele. 

Mingil hetkel ma aga märkasin, et tema tunded minu vastu olid muutunud. 

Ja kogu tema olemus muutus. 

Ta hakkas kõigepealt mind kritiseerima. Solvama oma sõnadega. Alandama. 

Ja seejärel mingil hetkel ma sain teada, et ta oli mind petnud. See ei jäänud ainsaks korraks. 

Oma südames ma teadsin, et midagi on valesti. 

Ma teadsin, et ta ei armasta mind enam, kui ta on võimeline mind nii kohtlema. 

Ja kõik teised minu lähedased muidugi ka märkasid, et meie vahel on midagi lahti. Aga ma ei läinud tema juurest ära. 

Vastupidi, ma tegin kõik, et me lahku ei läheks. 

Teie muidugi ei saa sellest aru ega mõista seda.

Ma ausalt tunnistan, et kartsin teda. Mitte, et ta vägivaldseks läheks aga ma kartsin üksi jääda.

Ma kartsin, et kui ma ära lähen, siis ei leia ma kunagi elus enam armastust. 

Kõik need aastad, mis me koos elasime, olid mu enesekindlust nii maha teinud, et ma tundsin, et olengi selline nagu ta ütles - loll naine ühesõnaga, keda keegi nagunii ei taha. Kõik tema solvangud olid jätnud oma jälje mu hinge. 

 

 

Seda ei oleks ma tunnistanud aga mitte kellelegi ja mul läks aastaid enne, kui ma seda iseendalegi julgesin tunnistada. Aga südamepõhjas ma kartsin nii meeletult, et mitte ükski mees ei hakka mind nagunii kunagi armastama. 

Tegelikult ma ju teadsin, et see ei saa olla armastus, see lihtsalt ei ole võimalik aga ma leppisin olukorraga. Ja uskusin mingil rumalal moel, et ta ikkagi natukenegi armastab mind hoolimata kõigest. 

Ta pani mind uskuma, et kui ma ta maha jätan, ei leia ma kedagi paremat ja et kõik mehed on nagunii samasugused. 

Ja lõppude lõpuks olime me juba nii kaua koos olnud, et ma ei teadnudki enam, kuidas ilma temata elada. 

Ilmselt ei osanudki ma enam midagi muud tahta.

Ma tõesti arvasin, et kui ma ära lähen, siis olen ma elu lõpuni õnnetu. Ma olin nii palju vaeva näinud, et see suhe toimiks, kuidas ma jätan selle kõik nüüd sinnapaika nagu midagi poleks olnud? 

Mul läks ikka väga palju aega enne, kui ma sain aru, et ma olin tuuleveskitega võitlemas. 

Aga mis kõige tähtsam, ma ei olnud ju valmis selleks, sest südamepõhjas ma tõesti lootsin, et ta muutub. 

Ilmselt on paljudel naistel sama naiivne lootus. Ja seda tehes teevad nad tegelikult suure vea. 

Muidugi sain ma aru, et see kõik ei ole normaalne ja ma mõistsin, et ega ta tegelikult ei muutu. 

Aga ma olin nii rumal. Ma andsin endast tõesti kõik. Tegin kõik, mis minu võimuses, et olla hea kaasa jne. 

 

 

Aga ei midagi. Aga ma lootsin ikka veel. Minu jaoks oli see täiesti vastuvõtmatu endale tunnistada, et ma olen astunud ämbrisse, sattunud vale mehe otsa, et kõik need aastad olid nagu maha visatud, üks suur viga. 

Lootus oli kõik, mis oli mulle veel jäänud.

Ja siis ma katsusin ära minna. Ilma, et ma oleksin seda päriselt tahtnud. Ma tahtsin ainult, et ta tunneks hirmu, et ta võib mind kaotada. Ma tahtsin, et ta tuleks mulle järele ja tooks mu tagasi. Et ta saaks aru, kui palju ta mind vajab. 

Ja ta tuli mulle järele. Aga mitte armastuse pärast, oh ei. Ta tuli, sest ma olin inimene, kelle tunnetega ta sai mängida. 

Ilmselt tahate te nüüd teada, kuidas ma siis lõpuks sain temast lahti? Noh olgu, ma räägin siis ära. Ühel ilusal päeval ei tulnud ta mulle järgi. 

Ta lasi mul minna. Mina läksin tema juurest ära, ootasin et ta mulle helistab või otsib mind üles. Aga ta ei teinud seda.

Ja ka mina ei otsinud enam temaga ühendust. Nii palju uhkust oli mul veel alles. 

Ja see vähene uhkus päästiski mu. Vale oleks muidugi öelda, et see oli lihtne minu jaoks. 

Tema ei helistanud mulle ja mina pidin ennast sundima, et mitte talle helistada. See tegi nii palju haiget. 

Aga peale kõike seda valu ja analüüsimist sain ma endast võitu. 

Mul läks veel tükk aega, enne kui ma oma südame terveks sain ravida. Aga mis kõige tähtsam: ma leidsin enda ellu mehe, kes minust hoolib. Ja ma ütlen seda teile sellepärast, et te teaksite, et kõik mu mured olid alusetud. 

Jah, ma leidsin enda ellu mehe, keda ma armastab palju rohkem, kui ma seda oleksin võinud arvata. Ma leidsin mehe, kes näitas mulle, mis on armastus. Ja kes on tõestanud seda oma sõnade ja tegudega. 

Mehed ei ole kõik ühesugused. 

Muidugi ma ei ütle sulle, kui sa peaksid elama samas situatsioonis, et sa peaksid kindlasti oma kotid pakkima ja ära minema.

Lihtsalt ei maksa loota, et mees muudab ennast, sest seda nagunii ei juhtu. 

Pole mõtet elada hirmus ja ahastuses, lihtsalt mõnede õnnelike hetkede pärast, mis teil alguses oli. Võib-olla ootavad palju ilusamad hetked sind veel ees, kui sa lased tal minna oma teed. 

Sa pead leidma oma hingerahu üles ja koguma jõudu. 

Ja keskenduma edaspidi rohkem iseendale ning oma soovidele. 

Sa ei pea minema kohe ära. Sa pead lihtsalt ennast vaimselt selleks ette valmistama. 

Kujuta oma tulevikku ette ilma temata. Ja ilma muredeta, mida ta on su ellu toonud. 

Mõtle armastusele ja austusele, mida sa väärid ja mida tema sulle anda ei suuda. 

Mõtle sellele, et sa väärid olla õnnelik. Aga selle jaoks pead sa oma elus uue lehekülje keerama.