foto : pexels / Juan Pablo Serrano Arenas "Ma...
|
|
foto : pexels / Juan Pablo Serrano Arenas |
"Ma kirjutan sellepärast siia, et mul tõesti on häbi oma mehe ees. Nimelt petsin ma teda kaks kuud tagasi, olime koolitusel ühes teises linnas. Ma sain selle mehega kokku sealsamas, kohapeal, ma ei tundnud teda enne, täiesti esimest korda nägin. Kohe oli meie vahel mingi tõmme. Midagi seletamatut. Ma nägin, et tema tundis sama. Me kasutasime kaitsevahendeid ja ma ütlesin talle kohe, et edaspidi enam me ei kohtu, ma ei taha oma elu ära rikkuda, ma ei tea isegi tema telefoninumbrit. Ainult tema eesnime tean ja see on kõik. Mitte keegi ei saanud teada, mis meie vahel juhtus. Ajalugu vaikib sellest, mis toimus, ma olen täiesti veendunud, et see lugu ei tuleks välja. Ainult et ma tunnen ennast nii sandisti, nii halvasti oma mehe eest, et ma ei tea, mida teha. Kui ta mind vaatab oma siiraste silmadega, mängib lastega, hoolitseb mu eest - ma tõesti tahaks karjuda, teha endale haiget, kiskuda juukseid peast - ma ei saa aru, kuidas ma võisin nii kaugele minna ja sellisele mehele midagi sellist teha. Mis naine ma olen?
Mis ema ma olen oma lastele? Kuidas ma võisin kaotada mõistuse, kuidas see ometi juhtus, ma ei saa ise ka aru, ma ju ei ole selline tavaliselt. Ausalt, esimest korda juhtus ja ma nii kahetsen. Kogu südamest. Mu mees on õnnelik, - mida ma teen, kuidas ma ütlen talle, et ma olen nagu viimane... ?! Meil ei ole ühtegi probleemi, mõlemal on hea töökoht, mõlemad teenime hästi. Ma ei taha seda kõike ära rikkuda. Ma ei taha oma peret lõhkuda. Ma armastan oma meest üle kõige, ta hoiab mind ja lapsi. Mul ei ole ühtegi, mitte ainsatki vabandust oma teole, ma olen kõige närusem ja alatum olend maa peal. Kui ma saaks võtta tagasi ja kerida aega tagasi, ma teeks teistmoodi aga nüüd on liiga hilja. Kuidas ma edasi elan? Kõige hullem on veel see, et ma ei saa mitte kellegagi sellest rääkida, mitte keegi ei tohi sellest teada saada, mul oleks kogu aeg hirm, et see inimene räägib välja.
Ja ma ei tea, mida teha. Ma tunnen ennast süüdi, ma vihkan ennast lausa.
Kui mees on kodus, suudan ma naeratada, kui ma olen üksi, tunnen ma sellist
ahastust, et mine hulluks. Ma tunnen ennast tema ees süüdi, ma ei taha talle
haiget teha. Ma ei taha teda kannatama panna. Ma kardan temast ilma jääda.
Kas ma peangi edaspidi kogu elu nii elama hirmus ja ahastuses? Üks mis on
kindel: mitte iialgi ja mitte mingi hinna eest ei tee ma enam seda, mida ma
tegin. Ma kardan ainult, et aja jooksul see süütunne paisub nii suureks, et
ühel hetkel tunnistan ma mehele kõik üles ja ta lihtsalt läheb minema. Ma ei
tea, kas ta suudaks mulle seda andeks anda või mitte. Palun vastake need,
kellel on olnud samu kogemusi: kas see aitaks, kui ausalt üles tunnistada?
"
.png)
.png)
ليست هناك تعليقات