"Ema, sa ei kujuta ette ka, kus ma praegu olen!" , oli poja viimane sõnum oma emale

 Neli aastat tagasi kaotas üks ema oma poja. Poja, kes oli 19-aastane ja kes paar päeva hiljem pidanuks tähistama oma 20ndat ...

 Neli aastat tagasi kaotas üks ema oma poja. Poja, kes oli 19-aastane ja kes paar päeva hiljem pidanuks tähistama oma 20ndat sünnipäeva. Sama poeg kukkus kraana pealt alla nädalavahetusel, mis ta oli Portugalis sõpradega organiseerinud. Kraana pealt, kuhu ta oli roninud peale kihlvedu. Poega leinav ema on kirjutanud raamatuid, et teadvustada noori laiemalt sotsiaalmeedias levivate ohtlike mängude eest, mis võivad ohtu seada nende elu. 

 

Ei, see ei ole sugugi nii, et sellised asjad juhtuvad ainult teistega. Helene, kes kaotas neli aastat tagasi oma poja, on kirjutanud raamatu, mille puhul on tegemist tõelise hümniga sellele noorusele, kes tahab alati minna rutem ja kaugemale, kui teised. 

Sellesse raamatusse on kirja pandud ka lugu tõelisest sõprusest, tingimusteta armastusest ning muidugi ootamatust ja äkilisest lõpust. 

2020. aasta märtsikuus aset leidnud telefonikõne muutis selle pere elu. Nende 19-aastane poeg oli kukkunud kraana otsast alla ja kaotanud oma elu. Noormees oleks saanud paar päeva hiljem 20-aastaseks. Mis ajendas teda ronima selle kraana otsa lihtsalt selleks, et pildistada öist linna? Miks tal oli vaja seda adrenaliinilaksu? Miks ta võttis selle väljakutse vastu? 

 

 

Mida sina teeksid ja kuidas sina reageeriksid antud olukorras? Tegemist on tõelise draamaga, mis paari sekundiga purustab kogu pere. Kas sinul oleks jõudu, et edasi elada? 

Helene ütleb, et võttes arvesse konteksti, läheb tal pigem hästi. Viie oksaga puu kaotas ühe oma oksa ja on nüüd nelja oksaga, nad on pidanud oma pereelu ümber kujundama, aga hoolimata kõrgest hoiavad nad kokku, on tugevad ega unusta kunagi viiendat oksa, keda nad näevad ja kuulevad ikka veel endi seas. 

"See ongi nende saatus, keda on tabanud väga lähedase inimese ootamatu kaotus. "

Helenel on väga raske aru saada oma poja teost. Kuidas see võimalik on, see ei olnud ju üldse tema moodi? Miks ta seda tegi? Helene tahab aru saada, ta tahab mõista, mis juhtus ja mis kõige tähtsam, anda oma poja surmale tähendust. 

 

 

See pani teda ka kirjutama raamatut poja elust ja surmast. 

"See, mis mind motiveerib, on see, et nii paljud noored on mulle kirjutanud ja andnud tagasisidet. Nad annavad endale aru, kui ohtlikud on sotsiaalmeedias levivad mängud ja et selliseid asju ei juhtu ainult teistega. "

Helene sõnul riskivad oma elu ja tervisega ühel või teisel hetkel paljud noored. Mõnesid neist kaitseb õnnetäht ja midagi ei juhtu. Ent kõik teed ei ole alati sirged, mõnikord tuleb arvestada ka takistustega. 

Vaadates statistikat selgub, et 35% noortest eeldab, et täiskasvanuks saamiseks tulebki riskida, 59% noortest tahab kogeda aga tugevaid tundeid ja adrenaliinilaksu. 

"Minu lein on väga eriline, " ütleb Helene : "Ma kuulen ja näen oma poega oma teostest, ma muidugi ei tea, mida tema ise seal üleval sellest arvab."

16-25. aastased noored on ennast ja oma identiteeti alles üles ehitamas ja tahavad väljuda raamidest. Ka aju arengul on selle kõige juures suur roll mängida. Näiteks reguleerivad aju alumised osad ehk roomaja aju fundamentaalseid vajadusi ning aitab noorel pesast lahkuda ja tiibu välja sirutada. Roomaja aju peal on limbiline süsteem, mis kontrollib emotsioone, mälu ja otsuste vastuvõtmist. See areneb teismeliseeas kõige rutem ja see on ka põhjuseks, miks noored on nii riskialdid. Kõige kõrgemal on ajukoor, kus paikneb mõistus ja arukus ent mis ei ole veel õppinud riske kartma. 

Siia juurde tuleb lisada ka noorte koosviibimised, kus alkoholi pealt kokku ei hoita ning soov kuuluda teiste hulka. Kui Helene on noortele esitanud küsimuse, kas nad on kunagi oma eluga riskinud, on pooled vastanud jaatavalt. Küsimusele : kas te teate kedagi, kes võiks teha midagi sellist, mis paneks ta elu ohtu, on samuti pooled noortest vastanud jaatavalt. 

Helene tahab noortele südamele panna, et nad mõtleksid rohkem kui midagi teevad. Üks noor ütles Helenele, et ta ei helista tihti oma emale, tegelikult ei pea üldse vajalikuks, et helistada. Aga täna ta helistab ja ütleb, et ema on talle kallis. Teised noored räägivad jälle, et see raamat pani neid mõistma, et pannes ohtu oma elu, panevad nad ohtu ka teiste elud. Ainult paari sekundilise adrenaliinilaksu pärast panevad nad ohtu kõik need inimesed, kes on neile kallid. 

 

 

Helene suudab pärast noortega kohtumist paremini mõista oma poja tegu. "Ilmselt oli see tema jaoks täiesti ilmsüütu tegu. Tegelikult on aga nii, et isegi väga hea kasvatuse saanud ja väga korralikust perest tulnud laps, kellega on korduvalt räägitud riskidest ja ohtudest võib varem või hiljem tunda soovi ennast tõestada."

Helene on kohtunud ka teiste vanematega, kes on natuke teistsugustes olukordades kaotanud oma lapse. 

"Kõige parem oleks, kui kõik õppeasutused sellest räägiksid avalikult. Kindel on see, et palju on veel ära teha."

Raske on mõista seda noorte vajadust kiiruse, kõrguse ja põnevuse järele, eriliste ja enneolematute kogemuste järele. 

"Ma teen seda kõike oma lapse pärast, " ütleb Helene : "See aitab mul hoida pead püsti ja minna oma eluga edasi. Sest elu pole ju veel läbi."