Ühe ämmaemanda lõbusad lood

    foto : unsplash / Tim Bish    Ämmaemandatel on sünnitus...

 

 

foto : unsplash / Tim Bish

 

 Ämmaemandatel on sünnituse juures tähtis roll. Sylvie Coché, kes on töötanud üle 30 aasta sünnitusosakonna ämmaemandana, on aidanud ilmale üle tuhande lapse. Tal on meeles mitmeid sünnituse ajal aset leidnud lugusid, millest paljud on liigutavad, teised jälle naljakad. 

 

Ühel korral tuli sünnitusmajja naine, kellel oli enneaegse sünnituse risk ja keda Sylvie pidi ka psühholoogiliselt toetama, kuna tulevane ema ei teadnud, kas ta ootab oma mehe või oma armukese last. Armuke oli olnud mustanahaline mees, kellega naisel oli põgus suhe just enne, kui ta rasedaks jäi. Seega ei teadnud tulevane ema raseduse ajal, kumba mehe last ta ootab. Õnneks lõppes lugu hästi, sest laps oli täpselt oma isa koopia. 

Teisel korral oli Sylvie'l selline juhtum, et sünnitama tuli naine, kellel ta oli juba mitu aastat tagasi aidanud sünnitust vastu võtta. Sylviel oli see paar hästi meeles ja sellepärast läkski ta nendega vestlema, tundes huvi, kas lapse isa on seekord juba rahulikum, kui eelmisel korral. Tulevane isa kohmetus selle küsimuse peale, tema naine selgitas, et tegelikult on tegemist tema endise mehe kaksikvennaga. 

 

 

Ükskord oli Sylviel jälle tegemist naisega, kelle valud sünnituse ajal olid nii suured, et vaadates Sylviele otse silma, karjus naine, et olgu Sylvie neetud kuni kümnenda põlveni. Peale sünnitust tuli naine vabandama, öeldes, et ta ei mäleta isegi, mida ta ütles aga teab, et ämmaemand tegi kõik selleks, et teda aidata. 

Teinekord oli jälle tore juhtum ühe tulevase isaga. Tulevane isa pidi kandma kirurgilist maski ent oli pähe tõmmanud ka ühekordseks kandmiseks mõeldud sussi. Ilmselt oli ta nii suures segaduses, et kaotas pea. 

Sylvie'l on ka kokkupuuteid tulevaste isadega, kes sünnituse ajal ära minestavad. Kord oli tal tegemist mehega, kes ütles, et ta pole mingi nõrguke, keda hoidma peab. Ta on oma elus palju näinud ja teinud. Ometi, hetk hiljem minestas seesama mees ikkagi ära. 

 

 

Ämmaemandatel on kõige esimene kontakt vastsündinuga. Sylvie mäletab hästi ühte hetke, kui ta sünnitust vastu võttes tundis ta korraga, et vastsündinu imeb tema sõrme. Või siis teisel korral jälle surus vastusündinud tema sõrmi. Sylvie sõnul on see väga liigutav, kui laps, kes pole veel sündinud, surub juba su kätt.

Kunagi ammu kasutati aga sellist tuimestavat ainet sellisel puhul, kui platsenta ei tule ise välja, mis võis põhjustada hallutsinatsioone. Sylvie mäletab ühte lugu, kui lapse isa oli palatist välja läinud ja Sylvie oli üksi jäänud noore emaga, kui viimane korraga haaras ämmaemanda kaelast kinni, tõmmates teda enda vastu ning hüüdis: " Pierre, mu kallis, ma armatan sind. Suudle mind!". Sylvie' oli aga väga hästi meeles, et lapse isa nimi ei olnud Pierre.