Tänapäeva kasvatusprobleemid

        foto : unsplash / Mick Haupt  Tänaval või poes võib ...

 

 

 

 

foto : unsplash / Mick Haupt

 Tänaval või poes võib teinekord näha pilti, kui väike poiss viskab end maha täiest kõrist röökides. Ema, kellel on raske kott käes, palub lapsel püsti tõusta. Laps ei kuula ja jätkab karjumist. Inimesed ümberringi heidavad kõrvalpilke, mõni jääb seisma. Teised lähevad eemale imestades ja pead vangutades. Ema paneb koti maha ja katsub last püsti aidata. Poiss väänleb, muutes end raskemaks ja karjub edasi, ise näost üleni punane. Ema tunneb jõuetust, tundes enda peal teiste pilke. 

Laste kasvatus on tekitanud alati poleemikat ja eriarvamusi. Tänapäeva laste kasvatus põhjustab aga mõningaid probleeme laste käitumises. 

 

Põhjused, miks tänapäevased kasvatusmeetodid alati ei toimi

1. Me ei ela enam külaelu

Piisab sellest, kui vaadata vanu filme endisest külaelust. Olid ajad, kui bussijuht võis halvasti käituvat last korrale kutsuda ja teda noomida, kui koristaja võis üleannetut ja sõnakuulmatut last tutistada ja kõrvust tirida, kui kojanaine võis võtta lapselt palli ära, kui too sõna ei kuulanud ja pahandust tegi. Õnneks on need ajad nüüd läbi. Teisest küljest ei ela me enam ka sellises ühiskonnas, kus kõikidel oli kasvatusest üks ja sama arusaamine. Kui laps halvasti käitub, ei julge keegi enam midagi öelda. Vastupidi, kui mõned lapsevanemad ärrituvad lausa, kui õpetaja julgeb nende last karistada. Ja samas peavad vanemad nüüd üksi lapse kasvatamisega toime tulema. Ja kui laps toidupoes maas karjub ja röögib, ei tea vanemad enam, mida teha. Sest toetuse asemel, näevad nad enesel teiste etteheitvaid ja hukkamõistvaid pilke. Öeldakse, et meie vanaisad pidid nööripidi käima, et kodus valitses kõva kord ja paljudes peredes ei tohtinud lapsed söögilauas rääkida. Meie tänapäevased kasvatusmeetodid on palju leebemad. Kui aga lastele anda liiga palju tegevusvabadust ja lubada neil kõike teha, siis kus on kasvatuse koht? 

2. Me ei tunne end süüdi selles, millised meie lapsed on

Sest lapsed on ju lapsed. Nad on ju väikesed ja ei tea veel. Küll nad õpivad. Nad ei saagi ju kohe kõike teada, kuidas olema peab. Las nad kasvavad. Ja siis me ootamegi ja laseme lastel kasvada ega võta midagi ette, kui laps halvasti käitub. Ainus probleem on aga see, et lapsed ise kannatavad ka selle all. Vanemad arvavad, et see peabki nii olema. Et lapsed nii kasvavadki. Ilma kasvatuseta. Tegelikult on aga nii, et lapsed on võimelised õppima ja aru saama, palju rohkem, kui vanemad seda arvavad. Viisakus ja head kombed on osa laste kasvatusest. 

 

3. Meil on kõige jaoks lahendus olemas

Kui lapsel on kõht tühi, siis me anname lapsele süüa. Et lapsel autos igav ei hakkaks, kuulame me koos temaga lastelaule tundide kaupa. Niipea, kui laps tunneb söögikohas igavust, laseme me tal videomängu mängida. Mõnikord on sellised lahendused vajalikud. Kui me aga harjutame oma lapsi kohe kõike saama, siis ei õpigi nad kannatlikkust. Lastel puudub võimalus õppida oma vigadest, sest me muudame nende elu liiga mugavaks.

 

 

4. Me ei julge lastele öelda EI

Tänapäeva lapsed on need, kes ise otsustavad kõike. Nende arvamusega arvestatakse. Ja tänu sellele kasvavad neist vastutustundlikud ja teadlikud inimesed, kes oskavad võtta vastu häid otsuseid. See on tähtis meie tänapäeva ühiskonnas, kus autoritaarsuse jaoks pole enam palju ruumi. Samal ajal on laste igapäevane elu hästi organiseeritud: kool, kodused tööd, trenn, huvialaringid jne. Paljud lapsed aga kardavad (ja õigusega), et laste päevakava on liiga tihe. Või et neil endil pole piisavalt aega oma töö kõrvalt laste jaoks pühenduda. Ja selle tõttu ollakse oma laste suhtes palju järeleandlikumad. Iga lapse soov täidetakse otsekohe. See aga muudab lapsi veelgi nõudlikumaks ja mõjub vanematele kurnavalt.

 

5. Me unustame oma isiklikud vajadused

See on normaalne, et tänapäeva ühiskonnas on lastel peres keskne koht. Mõned vanemad lähevad aga liiale hoolitsusega laste eest ja panevad oma suhte heaolu ohtu sellega. Nad unustavad iseendale aega võtta. Lapsed on täiesti võimelised mõistma, et vanematel on ka oma elu ja omad soovid. 

Loomulikult, mis puutub laste kasvatusse, siis on arvamusi igasuguseid. Ja selle tõttu tulebki arvesse võtta, et iga pere ja iga laps on erinev. Igal perel on omad kasvatusmeetodid. Lapsevanemad annavad kindlasti endast parima ja kritiseerida seda ei tohiks. Milline on aga sinu arvamus?