"Mida teie minu asemel teeksite? "

    Lugeja palub nõu  "Mida teie teeksite sellises olukorras? 9 aastat tagasi teatas mees korraga, et ta ei tea enam, ...

 

 

Lugeja palub nõu 

"Mida teie teeksite sellises olukorras? 9 aastat tagasi teatas mees korraga, et ta ei tea enam, mida ta tahab ja tunnistas üles, et talle on hakanud üks töökaaslane meeldima. Aga see naine oli juba abielus. Mees vajas aga mõtlemisaega ja kolis sõbra juurde (hoolimata sellest, et meie tütar ei olnud siis veel aastanegi). Kogu selle aja, mis ta seal elas, käitus ta nagu täielik mats. Valetas mulle kogu aeg, tuli vahepeal koju tagasi vandudes, et ma olen ainus naine, keda ta on kunagi armastanud, samal ajal katsus selle teisega ka kokku saada jne. Ma ütlesin, et mina ei ole nõus niimoodi jätkama. Selle peale tuli ta nuttes minu juurde tagasi, öeldes, et ta ei saa ise ka aru, kuidas ta nii loll on olnud ja et ma annaksin talle andeks, et ta on suure rumalusega hakkama saanud ja teinud vea. Et mina olen ainus naine, keda ta armastab ikkagi ja ta tahab minuga abielluda. 

 

 

Praegu kui ma järele mõtlen, ei saa ma ise ka aru, miks ma teda uskusin. Aga ma andsin talle teise võimaluse. Me käisime suhtenõustaja juures, rääkisime pikalt omavahel, ma üritasin temast aru saada ja kõik. No ja siis me abiellusime. Kolisime teise linna, sinna kus ta sünnikodu oli ja kus ta oli kasvanud. Peale seda sai ostetud järgmisel aastal maja ja meil sündis teine laps. Võib öelda, et me olime suhteliselt õnnelikud ehkki ma katsusin unustada seda, mida ta kunagi meile tegi. Aga mul polnud talle mingeid etteheiteid enam teha, sest ta katsus kõike heaks teha, oli tähelepanelik ja hooliv minu vastu, rääkis kodu aeg armastusest nagu meie suhte alguses.

Sellest loost on nüüd 8 aastat möödas. Paar päeva tagasi ma mõtlesin, et teen tüdrukutele pildialbumid fotodega, mis olid ühel vanal kõvakettal. Leidsin sellelt kõvakettalt ka ühe faili sellest perioodist, kui meil mehega suhtekriis oli. Selles failis oli üks ekraani kuvatõmmis kahest meilist. Esimene meil oli ta onutütrele, kes elab välismaal ja kes ei saanud meie pulma tulla aga saatis kirja, et tal on kahju. Mees aga vastas talle, et parem ongi, kui ta ei hakka oma raha kulutama selle näitemängu peale. Et tema pole üdse tahtnudki kunagi abielluda. Et ta nagunii ei usu, et meil midagi välja tuleb. Mulle tegigi kõige rohkem see haiget, et ta pidas meie pulma mingiks näitemänguks ja üldse oli näha, et teda tegelikult mitte miski ei huvita. 

 

 

 

Teine meil oli sellele teisele naisele, mis ta saatis sellel nädalal, kui me kolisime (siis me olime mitu kuud juba abielus). Ta ise oli mulle öelnud, et siis ei olnud tal juba ammu mingeid suhteid selle naisega. Ta kirjutas talle, et me oleme kolimas ja et ta kirjutab talle, et ta oleks tahtnud veel kokku saada aga et ta loodab, et naine on oma mehega õnnelik. Ja et varem või hiljem nad saavad kokku nagunii. Et praegu oli ajastus lihtsalt vale. Ta usub, et juba paari aasta pärast viib elu nad kokku. 

Ma ei tea, mida sellest kõigest mõtelda. Kolmas päev juba ma mõtlen selle asja peale. Ma pole mehega sellest veel rääkinud. Ma teadsin ju, kui ma abiellusin milline mees ta on. 

Ma ei usu, et ta hoidis selle naisega ühendust nende 8 aasta jooksul. Ma ei usu ka seda, et ta oleks mulle valetanud viimastel aastatel. Ma kahtlen ainult nendes kordades, kui ta on tööasjade pärast mitmeks päevaks mujale pidanud sõitma. 

 

 

 

Ma ei tea, mida sellest kõigest arvata. Või mida arvata sellisest mehest? Need meilid on kirjutatud küll 8 aastat tagasi, kui meil oli suhtekriis aga ikkagi. Sellest ajast on palju aega mööda läinud aga kuidas ma võin teda nüüd veel usaldada? Kuni selle ajani oli meil hea suhe, kõik oli korras. Ta ei ole enam üldse selline nagu ta oli enne. Hoolitseb hästi tütarde eest, tõeliselt hea isa. Minu vastu on hea ja hooliv. Ta eile sai aru, et midagi on lahti ja küsis, et mis minuga on. Täna hommikul pakkus välja, et teeme midagi nädalavahetusel koos, et saadame lapse tema ema juurde. Pani tähele, et ma ei pannud sõrmust sõrme, jätsin meelega vannituppa. Uuris jälle, et mis lahti on, et kas kõik on korras. 

Mul on väga raske praegusel hetkel oma mõtetes korda luua. Ma ei tea enam, mida või keda uskuda. Kas see, et see on vana lugu, on piisav ajend, miks ma peaksin teda uskuma? Neli aastat tagasi ma uurisin, et kas ta on veel selle naisega ühenduses, ta sai nii vihaseks, et miks ma talle minevikku kogu aeg nina alla hõõrun, et tal on kõrini, et me kogu aeg sellest räägime peale kõike seda, mis meie vahel on olnud. Virutas ukse kinni ja läks minema. Kusjuures ta ei vastanudki mu küsimusele. 

Mida ma nüüd tegema pean? Kuidas ma temaga sellest räägin? "