Ühe ema kiri pojale, keda enam ei ole - "Kas sa mäletad, kui ma ütlesin sulle, et ei ela su kaotust üle? "

    Foto : unsplash / Emma Trevisan   Poolteist aastat tagas...

 

 

Foto : unsplash / Emma Trevisan

 

Poolteist aastat tagasi elas üks ema üle seda, mida ükski ema ei peaks üle elama: tema poeg tegi enesetapu kõigest 20-aastasena. Täiesti lööduna aga väga väärikalt kirjutas see ema oma pojale avatud kirja.

 

Avatud kiri pojale: "Kui sa sured, Arnaud, ma ei ela seda üle"

"Seal, kus sa praegu oled, ütle mulle, kas sa mäletad veel neid sõnu? 

Kui tihti ma sulle neid ütlesin, kui ma tundsin, et sa hakkasid mu käest lahti laskma. Kui ma tundsin tugevat valu nähes sinu kannatusi ja kui ma ei teadnud, mida vastata. Hingetuna. Kui ma rääkisin sulle enda surmast, viibutades seda argumenti õhus ainsa relvana, mis mul oli, tahtsin ma panna sind reageerima ja hirmutada sind. Et sinul tekiks soov jääda. Mul ei olnud muid vahendeid, mille abil panna sind meelt muutma, tuua sind tagasi sealt, kus kõik halb, mis sind ümbritses, oli hävitamas sinu unistusi ja lootuseid.

"Kui sa sured, Arnaud, ma ei ela seda üle". Ma kordasin neid sõnu nagu mantrat, et sa muudaksid meelt. Nagu mingit imevalemit, mis hoiaks surma kaugel meist. Ma uskusin sellesse, usud sa seda? Nii väga uskusin. Ma kujutasin seda hetke ette endale. Ma nägin enda peas igasuguseid pilte. Meeleheide oli see, mille pärast ma kaotasin täiesti reaalsusetunde.

Ja siis ühel hommikul helistas sinu isa. Nagu elektrilöök oleks järgnenud sellele, mida ta ütles: "Kõik on läbi". Ma tundsin, kuidas maa minu all kõikuma hakkas. Ja ühe sekundi jooksul, paiskas šokk mind maha. Üheks minutiks, üheks tunniks. Võib-olla rohkem. Ma ei tea.

Ma tulin teadvusele teises kehas. Ema kehas, kelle poega enam ei ole, kelle poeg on mujal, teises maailmas, teises ajas, eemal kaugel ruumis, kust ta enam tagasi ei tule. Ema kehas, kes on kusagil, kus tema poega enam kunagi koju ei tule, läbi lõigatud igaveseks temast ja koos nendega, kes ei tea, mis see on ja mida teeb oma lapse kaotus.

 

 

Ma pidin kiiresti hakkama tegelema matusetoimetustega. Ja taluma delikaatsuse puudumist heade kavatsustega lähedaste ja teiste poolt. Ka mõned võhivõõrad tulid välja ei tea kust ja haarasid mind embusse, silmad pisaratest märjad lootusest lohutust leida. Näed, mu poeg, see lein on nii eriline, et mõnikord vahetuvad rollid. Leinajatest saavad need, kes peavad lohutama. Ma ütlen seda, et kui see poleks olnud lihtsalt välja talumatu, võiks lausa naeratada.

Aga aeg möödub ja need lähedased, kes teadsid su "vana elu", on eemale tõmbunud. Minu telefon on muutunud meeleheitlikult vaikseks. Nagu oleks õnnetus mingi nakkushaigus. Lõppude lõpuks, ilmselt on nii parem. Nii me loomegi korra oma suhetes. Ma ei pea puhastama oma märkmikku selleks, et enamik mu tuttavatest ise ära kaoks ja minevikku vajuks. Nii see kord on. Nüüd valin mina neid, kellel on õigus tulla minu "uude ellu" ja enam ei ole mu tuttavad need, kes valivad. 

Sinu juurde tulla. Jah, ma olen sellele mõtelnud. Tihti. Aga iga kord olen ma ennast kokku võtnud. Ja ometi, on hetki, mil ma olen lohutamatu. Liiga suuri leinu, kus sõnadel pole enam kohta. Kas sa tead, et mitte ühtegi sõna ei ole olemas mitte üheski kelles, kuidas nimetada neid vanemaid, kes on kaotanud lapse. Nagu oleks see tabu. Sellel draamal ei ole nime, millega kirjeldada kirjeldamatut teistele. Nii on ainuke sõna, mida sellised vanemad kasutavad: inglite vanemad. See on ilus, kas sulle ei tundu? 

Mulle räägitakse tihti vastupidavusest. Kui sa teaksid, mu poeg, kui palju ma seda sõna vihkan, mida nii tihti ja kogu aeg kasutatakse. Ei, ma ei taha, muuta oma haavu tähtedeks ega istutada põlenud maa peale moone. Ei taha. Minu valu on nii sügav, et ta on minu enda sees. Mina olen valu ja valu on osa minust. Me oleme lahutamatud. 

 

 

"Kui sa sured, Arnaud, ma ei ela seda üle". Näed, mu poeg, sind enam ei ole. Aga mina olen. Ma jäin. Ma loodan, et sa ei ole mu peale pahane. See oli ühel päeval, kui lugedes François Cheng' sõnu, sai mu peas kõik selgeks. Kuula: " See, mille surnud jätavad elavatele, on kahtlemata lohutamatu meeleheide aga samuti kohustus elada ja viia ellu see osa nende elust, mida surm lahutas."

Sellest tekstist ma leiangi oma elu mõtte. Jah, muidugi on ju ka sinu vend ja veel mõned elud, mis on mulle tähtsad. Aga samuti on ka see suur vajadus valgustada sinu 20-aastast elu maa peal. Sinust rääkimine, sinu nime nimetamine, sellest rääkimine, milline poiss sa olid on see, nagu ma paneksin su jälle elama mõneks ajaks.

Ma mõistsin, Arnaud, et elu ja surm käivad käsikäes. Tahan ma seda või mitte, nii see kord on. Täna ma mõtlen sinu ja meie mälestuste peale naeratustega. Sest ma ei taha, et sinu kadumise tragöödia varjutaks meie lugu ega seda toredat poega, kes sa olid ja kelleks sa igavesti jääd. 

Sinu ema igaveseks.

Muriel Keuro