Lugeja küsib : "Mida teie teekiste, kui saaksite teada, et mehel on laps teise naisega?"

        "Et kõik ära rääkida, siis mitu aastat tagasi sain ma korraga teada, et mu mees mind petab. Seesama mees, k...

 

 

 

 

"Et kõik ära rääkida, siis mitu aastat tagasi sain ma korraga teada, et mu mees mind petab. Seesama mees, kellega ma olen koos olnud juba üle 23 aasta. Tal oli olnud suhe ühe teise naisega. Mees muidugi ütles, et see teine ei tähenda talle midagi, ta ei tea ise ka, mis talle pähe läks, tal oli sellel ajal elus keeruline periood ja ta tunneb ennast süüdi. Et oma pere on talle kõige tähtsam. Mina panin selle keskeakriisi arvele, mehed muutuvad siis imelikuks. Eks ma olin ikka tõsises šokis sellest, mul oli väga raske selle mõttega harjuda ja ma süüdistasin palju ennast. 

Ma andsin talle teise võimaluse. Oleksin ma üksi, siis võib-olla oleksin ma kohe ta kotid ukse taha tõstnud ja saatnud ta minema aga meil on kaks teismelist tütart kodus kasvamas ja mina leian, et neil on isa vaja. Mu enda vanemad on lahutatud, ma tean, mis see on. Oma lastele ma seda ei taha. 

Ma andsin mehele andeks aga noh ega see üleöö ei tulnud, mul võttis ikka väga kaua aega enne, kui ma teda jälle usaldama hakkasin. Igasugused kahtlused käisid peast läbi, et äkki ta enne on ka mind petnud. Äkki ma ei ole piisavalt hea naine. 

Kuu aega tagasi sai mu tütar tuttavaks ühe noormehega nagu noored ikka tänapäeval tuttavaks saavad kusagil internetis ja kes ütles talle, et tere ja tema tahab rääkida, et kas mu tütar teab, et tema isal on selle noormehe emaga ühine laps. Et misasja nagu!?! Täiesti võõras inimene tuleb sulle sellist juttu rääkima. Alguses tütar ütles, et ta esimene mõte oli, et keegi teeb halba nalja. See ei saa ju olla võimalik, mis asja, tema isa ja mingi naisega laps? Kuidas see võimalik on, et tema sellest ei tea, maailm pole ju nii suur. Ta hakkaski tagasi ajama ja ütles, et valetada pole ka mõtet aga siis jutu käigus, kui hakati faktidest rääkima, tuli välja jah, et samast mehest on jutt.

Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas mu tütred seda uudist vastu võtsid, see oli hirmus. Avastada, et su isa polegi selline nagu sa arvasid ja et tal on teine elu. 

Enda tunnetest ma ka ei hakka parem rääkima, ma olen sellest ajast, kui ma teada sain seda, nutnud iga päev. Lihtsalt ulgunud. Mul on endast nii kahju. Kõik need aastad uskuda inimest, sa arvad, et tunned teda aga tegelikult näitab elu sulle midagi muud. Millega ma olen selle välja teeninud? Sellega, et kasisin ta järgi kõik need aastad? Tegin süüa, kasvatasin lapsed suureks, hoolitseksin, et meheraasul oleks töö juures, mida süüa. Ise ta oma raha pole kunagi osanud lugeda, kes ta ilma minuta oleks?

Ma olen tütardega üritanud sellest rääkida, seletada neile asju lahti aga ma näen, et see käib ikka neile üle mõistuse. Kuidas nii saab? Ise ta on täiskasvanud mees, aru on peas, teab, mida ta ometi teeb. Millest tal puudus oli, et ta mujale läks?

Ma ei tea praegu ka, mida ma tegema pean. Ma tahan, et mees läheks kõigi oma asjadega üldse minema ja jätaks meid rahule. 

Mees ei hakanud tagasi ajama ka.. Ta ütles, et oli tahtnud, et see naine teeks aborti. Naine ei olnud sellega nõus ja nad lõpetasid suhtlemise. 

Laps ei kanna tema nime aga ta on selle lapse olemasolust teadlik ja käib kord kuus teda isegi vaatamas. Tähendab mingi suhe neil ikka selle naisega oli kogu selle aja. 

Ma ei tea, mida ma tunnen, vastikust ilmselt oma mehe vastu. Ta on mind alandanud kõik need aastad, ta on sülitanud minu ja mu laste peale, kes ei taha oma isa enam nähagi. Need istuvad oma toas ainult ja ei räägi temaga üldse. Käivad mööda nagu seinast. 

 

 

Mulle käib üle mõistuse, kuidas peale nii pikka kooselu võib ikka veel selliseid saladusi omavahel olla? Kui sa arvad, et tunned inimest läbi ja lõhki, oled temaga nii kaua koos elanud, siis peaksid sa ju nägema, kui midagi on valesti. Kuidas ja millal ta käis seda last vaatamas? Kuidas mina sellest teada ei saanud mitte midagi? Kuidas ma nii pime olin ja lasin end lolliks teha, uskudes temasse. Ma uskusin seda, mida ta mulle rääkis, sest ta ju ütles, et ei valeta mulle enam. Ma andsin talle andeks aga tema sai lapse teise naisega. 

Ma andsin talle selle andeks, et ta mind pettis. Laps ei ole ka süüdi selles, et tal selline isa on. Tegelikult see, mida ma talle andeks anda ei suuda isegi praegu, on see, et ta on mulle kõik need aastad näkku valetanud. Ta teadis ju, et tal on laps, ise aga tegi meie ees, nagu midagi poleks olnud. Kas tal südametunnistusepiinu ei ole siis üldse?

Kui ta oleks ausalt tunnistanud mulle kolm aastat tagasi, et see naine jäi rasedaks, ma oleksin vähemalt saanud valida, kas jääda temaga või mitte. 

Ma lisan juurde ka, et enne seda lugu oli meil hea suhe omavahel. 

 

 

Täna aga tunnen ma tõesti, et mind on lolliks tehtud terve ilma ees, ma ei tea ega oska öelda, kui paljud inimesed on sellest teadlikud, et mu mehel on laps teise naisega, see naine elab hoopis teises linnas aga jutud ju liiguvad. Ma olen nagu lõksu püütud ja mul ei ole isegi valikut, sest oma mees on ikkagi kallis ja ma ei taha, et ta selle teise naise juurde läheks aga mul on raske talle andeks anda seda, mis ta tegi.

Mitte keegi meie sugulastest või sõpradest ei tea sellest loost, mul nii häbi, eks kunagi tuleb see välja ikkagi. Mu väga hea sõbranna ainult teab aga temaga ma ei saa arvestada, ta ei saa jälle aru, kuidas ma sellise mehega üldse edasi saan elada. 

Ma tunnen end üksi selle saladusega ja mul on nii raske. Kas ma peaksin oma emale ütlema, et mu mehel on mu mees mind pettis nii, et tal on laps mujal? 

Tüdrukud kannatavad ja elavad seda enda sees valusasti üle, nad ei taha seda teemat üldse enam puudutaga aga ma näen nende näost, et midagi on lahti ja ma ei tea, kuidas neid aidata. Kui enne nad olid nagu kõik noored, heas tujus, siis nüüd paugutavad nad ainult uksi ja keelduvad söömast isaga ühe laua taga. Mees on katsunud rääkida nendega aga eks see nõuab aega. Ma arvan, et tüdrukud ootavad, et mina võtaksin mingi otsuse vastu selles loos. Mida teie teeksite? "