Ühe naise pihtimus : "Ma olen abielumehe armuke"

    foto : unsplash / Ross Sneddon   "Ma olen kogu aeg...

 

 

foto : unsplash / Ross Sneddon

 

"Ma olen kogu aeg imestanud, et ikka leidub selliseid naisi, kellel pole mitte mingit eneseväärikust. Ma poleks iialgi arvanud, et minuga midagi sellist võib juhtuda. Loomulikult ma olen teadlik, et armastus ei ole mingi rahulikult voolav jõgi, ikka tuleb ette nii häid, kui halbu aegu. Alati ei lähe kõik nii nagu tahaks. Aga minu jaoks on alati vastastikune usaldus olnud kõige tähtsam. Igasugune petmine ja reetmine ei tulnuks kõne allagi. 

Ilmselt see oligi põhjuseks, miks ma siis, kui Marek mulle oma naisest rääkis, kohe otsustasin, et meie vahel ei saa mitte kunagi mitte midagi olla ja seda hoolimata sellest, et Marek mulle mehena väga meeldis. Aga ta oli abielus, tal oli naine ja sellepärast ei saanud meie vahel midagi olla. 

Ma kohtusin Marekiga umbes aasta tagasi, kui ma uues töökohas alustasin. Me kohtusime juhuslikult kohvinurgas ja ma tunnistan ausalt - ta meeldis mulle kohe. Sel päeval me isegi ei rääkinud aga ta naeratas mulle ja sellest piisas. 

Järgnevatel nädalatel kõik piirneski naeratuste ja teretamisega. Me olime mõlemad väga tagasihoidlikud. Aga siis ühel õhtul, kui kontoris oli mingi tähistamine ja jäime kauemaks, saime kuidagi jutule. Hoolimata sellest, et meil on 10 aastat vanusevahet, leidsime kohe ühise keele ja mul oli tõesti tunne nagu oleksin ma kokku saanud inimesega, keda ma juba ammu tunnen. 

 

 

 

Sellest päevast peale olime me praktiliselt lahutamatud. Me käisime koos kohvipausil, lõunatamas. Kõik vabad hetked veetsime koos. Mõnikord läksime klaasikest jooma peale tööpäeva. 

Ega ma siis ei teadnudki temast rohkem veel. Kuni ühel õhtul ta nii muuseas jutu seas ütles, et tal on naine. Ausalt, minu jaoks oli see suur üllatus, sest keegi polnud mind hoiatanud ka. Marek ise polnud ka kõssanud sõnagi. Aga ta rääkis sellest nii nagu ma peaksin seda teadma juba. Vähemalt olid asjad meie vahel selged. 

Siis ma võtsingi otsuse vastu, et meie vahel ei saa midagi olla. See oli ilmvõimatu. Me olime head töökaaslased aga see oli ka kõik.

Me suhtlesime ikka edasi, sest me saime ju hästi läbi. Mida rohkem aeg aga edasi läks, seda lähedasemaks meie suhe muutus. Marek hakkas mulle üha rohkem oma elust rääkima. Oma naisest ja abielust. Et naisega pole suhe see, mis peaks, et nad on ainult laste pärast koos. Selleks ajaks olin ma juba ta naist näinud, sest ta naine tuli aeg-ajalt kontorisse. Ma ei usu, et Marek otsis endale kõrvalsuhet, ta oli tõesti löödud, kui ta mulle oma elust ja olust rääkis. Ta tunneb, et ta ei armasta enam seda naist aga ta ei tea, mida ta peaks edasi tegema nii, et ta kellelegi haiget ei teeks. 

Pool aastat tagasi Marek suudles mind. Lihtsalt nii, ilma ette hoiatamata. Me olime sel päeval paar klaasi joonud baaris, kus ta mulle oma muredest rääkis ja ilmselt alkohol andis talle julgust. Peale seda ta vabandas kohe ja ütles, et seda enam ei juhtu. Paar kuud läkski mööda nii, et ta pidas oma sõna. 

 

 

 

Siis aga ühel õhtul ütles ta, et ta ei taha üksi olla, naine oli reisil ja Marek tundis end üksildasena. Siis ma juba teadsin, et see on tulega mängimine, mis me teeme. 

Me veetsime selle öö koos. See oli esimene. Aga me leppisime kokku, et unustame selle ära, teeme nagu midagi poleks olnud ja et sellist asja ei tohi enam juhtuda. Tööõnnetus ühesõnaga. Ma ei tahtnud olla mingis armukolmnurgas. Marek tahtis oma abielu päästa nii palju, kui ma aru sain. 

Poolteist kuud õnnestuski meil teha nägu nagu midagi polnud juhtunud meie vahel. Siis ühel õhtul peale ma ei tea mitmendat tüli oma naisega, tuli Marek minu juurde pakku. Siis saigi meie suhe ametlikult alguse. Me ei suutnud enam oma tundeid varjata kauem. Ma ei saanud ka iseendale enam valetada, ma armastasin Marekit hoolimata sellest, et ta oli abielus. 

See oli ilus aeg. Ma pole kunagi midagi sellist varem tundnud, ma pole kunagi nii palju kedagi armastanud. Kõik need hetked ja mälestused... Töö juures muidugi keegi midagi ei teadnud aga see polnud minu jaoks ka tähtis. 

Kogu see lugu hakkas mulle aga rohkem haiget tegema siis, kui Marek kutsus mu ühe tuttava sünnipäevale, kuhu tuli ka ta naine. Siis mulle jõudiski kohale ilmselt, et ma olin abielumehe armuke. Terve selle õhtu ma vaatasin seda meest, keda ma armastasin ja kes seisis oma naise kõrval. 

 

 

 

Sõbrannad soovitasid mul muidugi sellele suhtele lõpp teha, sest oli ju teada, et mina saan selles loos kõige rohkem haiget. Ma olen mitu korda üritanud Marekit maha jätta. Aga südant ja tundeid ju sundida ei saa. Kui mitu korda on Marek nutusena tulnud ja minul pole südant, et teda eemale tõugata. 

Mul on väga raske elada niimoodi. Need on varastatud hetked ainult, mida me saame jagada kord siin, siis seal.  Ma armastan Marekit rohkem, kui midagi muud, rohkem, kui iseennast. Hoolimata sellest ei saa ma temalt nõuda, et ta jätaks oma naise maha ehkki ma tean, et nende vahel ei ole kõik korras. Mul on lihtsalt tunne, et mul pole selleks õigust. 

Täna ma nii elangi, et olen pool ajast õnnelik ja teise poole õnnetu. Kui me oleme koos, on kõik nii hästi, kui võimalik. Siis olen ma tugev ja vapper. Ma ei kahtle absoluutselt Mareki tunnetes, ma tean, et ta ei mängi minuga ega kasuta mind ära. Aga ma olen oma elu vang. Ma ei saa teda maha jätta aga ma ei saa ka temaga edasi jääda. 

Ma ei tea, kaua ma suudan seda olukorda veel välja kannatada. Kui kaua veel suudan ma nii elada? "