Ühe naise lugu : "Ma olen eksiga taas koos peale 15 aastast lahusolekut"

    foto : pexels / Valentin Antonucci    Margit on 43-aast...

 

 

foto : pexels / Valentin Antonucci

 

 Margit on 43-aastane naine, 4-aastase poja ema. Paar kuud tagasi sai Margit taas kokku oma nooruspõlve armastuse Jaaguga. Kuna Margit ei olnud oma mehega õnnelik, tuli Jaak tema ellu õigel ajal nagu ta ise seda ütleb. 

"Ma ei ole näinud oma vanemaid kunagi õnnelikuna koos. Võib-olla olid ajad sel ajal raskemad, võib-olla ei näidanud inimesed oma tundeid nii kergesti välja. Ma ei tea, kas see on selle põhjuseks aga olen alati tundnud ruttu igavust, oles ühe inimesega olles pikemat aega koos. 

Jaaguga olime me koos, kui ma olin 25-aastane. Tema oli see, kes otsis minu tähelepanu. Meil oli ilusaid hetki ja me saime hästi läbi aga kahe aasta pärast tekkis mul tunne, et ma ei taha enam selle inimesega koos olla, meil pole midagi ühist lihtsalt. Meil polnud samu tulevikunägemusi. Mina olin noor ja tahtsin elu nautida. Jaak oli minust kümme aastat vanem ja tahtis peret luua. 

 

 

Siis sain ma ühe teise mehega kokku ja jätsin Jaagu lihtsalt maha. Ma tegin talle sellega väga palju haiget, ta isegi ei rääkinud minuga enam. Aeg-ajalt me siiski kohtusime aga minu jaoks oli see lugu läbi. 

Peale seda elasin ma nii nagu tahtsin, reisisin palju jne. Siis kuus aastat hiljem sain oma lapse isaga kokku. Martin sündis kohe peale seda. 

Aga üsna kohe peale Martini sündi või paar aastat peale seda tekkis mul tunne, et mu suhe ei toimi enam. Et me elame koos nagu õde ja vend. Kasvatame lihtsalt ühist last. Mul on väga hea mees, selles pole üldse küsimus aga ta nagu ei tee mitte midagi, et seda suhet hoida, meil ei ole midagi ühist ja me ei tee ka mitte midagi praktiliselt koos. 

 

 

Ma tundsin, et olen omadega ummikus. Ja see polnud üldse see, et elu mu taas eksiga kokku viis, juba ammu olin ma hakanud mõtlema selle peale, et ma ei suuda selle mehega enam koos elada. Meil polnud enam mingit särtsu ega midagi. Mul oli temaga ausalt öeldes igav. 

Aga siis viis elu mu jälle kokku Jaaguga. Ühel firmapeol, ta oli ka seal. Ja ta tuli minuga rääkima. 15 aastat peale seda, kui meie suhe oli lõppenud. Me rääkisime sel õhtul oma eludest. Jaak oli samuti vahepeal naise võtnud ja oli kahe lapse isa. Samal õhtul ma mõtlesin hästi palju Jaagu peale, ma ei tea, kas vanad tunded või mis see oli. Ma lihtsalt tundsin, et ma olen talle nagu mingi seletuse võlgu miks meie lugu kunagi nii lõppes. 

Nädal hiljem otsustasin ma talle kirjutada, et kõik selgeks teha. Ma lootsin tegelikult, et ta mulle vastab. 

Muidugi ta vastas. Nii me siis kirjutasime kuni ühel korral ta pakkus välja, et saame kokku. Peale seda me jäimegi kokku. 

Tegelikult ma sain aru, et tema suhe naisega oli ka läbi saanud, ta rääkis ainult oma kahest tütrest. Mina siis ka katsusin talle ääri-veeri selgeks teha, et mul pole mehega kõige parem suhe hetkel. Nüüdseks oleme me suhelnud kaks ja pool kuud, kõrvuni armunud mõlemad. 

Ma olen oma mehega rääkinud, et ma tahan lahutust ja et ma ei taha enam niimoodi jätkata. Loomulikult oli see tema jaoks suur šokk. Ta ei olnud seda absoluutselt oodanud. Ma pole talle Jaagust veel rääkinud, sest lahutuse mõte mõlkus mul enne juba peas. Ma tundsin ennast õnnetuna juba enne seda, kui Jaak mu ellu tagasi tuli. Ma tahan seda lahutust eelkõige enda pärast, mitte Jaagu pärast.

 

 

Aga see, kes ei taha sellest aru saada, on mu mees. Ta tahab hoida peret ja leiab, et Martin on veel liiga väike. Mina aga ei saa ära minna, sest mees elab minu korteris ja ma ei saa teda ju välja ka visata. Ma olen alati elanud arvamuses, et mu kodu on mu kindlus aga nüüd ei saa ma oma mehele selgeks teha, et ta võiks oma asjad pakkida ja ma ise ka ei lähe ju oma kodust minema. Elame eraldi tubades. Ma ei tea, millal talle kohale jõuab, et meie vahel on kõik läbi. 

Jaaguga aga tunnen ma jälle ennast naisena. Ma armastan Jaaku ja tean, et tema armastab mind. Meie suhe ei ole enam sama, mis 15 aastat tagasi. See ei ole mingi järg. Me oleme mõlemad muutunud. Kasvanud. Jaak ei ole mu armuke, sest Jaak on olnud ainuke mees, keda ma olen tegelikult armastanud. 

Ma ei usu, et paari aasta pärast võiksin ma Jaagust ära tüdineda, sest esiteks ei huvita mind enam teiste arvamus, teiseks ei sõltu ma enam oma lähedastest nii palju. Me oleme mõlemad muutunud. Paremaks ma loodan.