Naine räägib, kuidas ta suhtlusportaalis sai tuttavaks mehega, kes valetas selle kohta, kes ta tegelikult on

 Kui Jaanika Roometiga tuttavaks sai ühes suhtlusportaalis, hakkas mees talle kohe meeldima. Nad kirjutasid mitu nädalat enne, kui ...

 Kui Jaanika Roometiga tuttavaks sai ühes suhtlusportaalis, hakkas mees talle kohe meeldima. Nad kirjutasid mitu nädalat enne, kui otsustasid kokku saada. Mees aga ei tulnud kohale ja naine sai teada, kellega tal tegelikult tegemist oli. 

 

 

Ma olin 25 aastane, kui ma Roometiga tuttavaks sain. Ma olin olnud sellel ajal juba aasta aega vallaline, mu endine suhe oli lõppenud sellepärast, et tunded olid kadunud ja armastust ei olnud enam. Peale seda ma otsustasin teha oma elus väikese pausi ja võtta aega iseenda jaoks. Aga ma kolasin erinevates suhtlusvõrkudes ringi sellel ajal. Nii ma siis sattusingi Roometi otsa. Roomet meeldis mulle kohe. Ma nägin ta pilte, ta oli pikka kasvu, tumedapäine ja hästi ilus mees. Tema profiilipilt koosnes kahest pildist, aga sellel hetkel ma ei pööranud sellele tähelepanu ja see ei olnud üldse tähtis. Esimene pilt oli tehtud looduses, ta oli profiilivaates, mingi mütsilotu peas. Teise pildi peal oli ta otsevaates ja hoidis käes õllepudelit. Päikeseprillid ees. Ma mõtlesin kohe, et nii kena mees. Enda kohta oli ta kirjutanud, et talle meeldib muusika, ta mängib kitarri ja pühapäeviti meeldib tal matkamas käia. 

 

Ma ei teadnud veel, millesse ma olin ennast mässinud

Igal juhul oli ta just selline mees nagu ma otsisin. Me hakkasime kirjutama ja kirjutasime ikka pikki kirju. Õhtul rääkis ta mulle oma eelistustest, et talle meeldivad inglise rokibändid rohkem, kui ameerika omad. Et ta joob musta kohvi ilma suhkruta igal hommikul pool kaheksa. Sellised pealtnäha tähtsusetud detailid, mis olid tema elu osad. Siis ühel päeval rääkis ta mulle oma õest, kes ootab last, aga tal on komplikatsioonid, seejärel rääkis, et oli oma emaga tülitsenud. Me kirjutasime iga päev ja seda imelikum mulle tundus ühel hetkel, et ta nagu ei paku välja, et me võiksime kokku saada. Ma ise ka ei kiirustanud, mulle päris meeldis see, et ma sain maha istuda ja rahulikult kirjutada ilma tormamata. Peale seda sõitsin ma puhkusereisile kümneks päevaks. Sellel ajal, kui ma reisil olin, lobisesime me ka kogu aeg vahetpidamata nii päeval, kui öösel. Mida rohkem me rääkisime, seda lähedasemaks meie suhe muutus. Leppisime kokku, et kui ma tagasi tulen, siis saame kokku, ta pakkus isegi ühe kuupäeva välja selleks. Me saatsime peamiselt sõnumeid. Ma oleksin tahtnud tema Facebooki või Instagrami kontot, aga ta ütles, et tal pole ei ühte ega teist. Minu jaoks oli see natuke imelik, aga no mis seal ikka.

Kõik läks hästi. Pidime siis kokku saama ühel laupäeva pärastlõunal kell 3 pargis. Mulle meeldis see mõte, et päevasel ajal kokku saada ja mitte õhtul kusagil baaris. Ma tõesti ootasin seda kohtumist, aga ei närveerinud eriti, sest mul oli tunne, et tundsime teineteist juba selleks ajaks hästi. Me olime ikkagi kolm nädalat vahetpidamata kirjutanud. Ootasin siis sel laupäeval 10 minutit, seejärel 20 minutit, siis pool tundi. Ma üritasin talle helistada, aga ta ei vastanud mulle. Sõnumitele ka ei vastanud. Ühesõnaga ta vedas mind alt. Ometi samal päeval paar tundi varem ta kirjutas veel, et ta nii ootab seda kohtumist. Tegi veel nalja, et kas peaks tooma lilli või ei peaks. Ja nii ma siis istusin seal üksi pingi peal ja ootasin kedagi, kes ei tulnud. Muidugi ma olin pettunud, mures ka ja mõtlesin igasuguseid asju välja, et mis temaga võis juhtuda kõik. Oleksin ma teadnud aga, kuidas asjad tegelikult olid....

 

 

"Ma pean sulle midagi üles tunnistama : need ei ole minu pildid!"

Õhtul ta siis ikkagi kirjutas mulle. Mitte selleks, et vabandada, et ta kohale ei tulnud, vaid selleks, et öelda mulle : "Ma pean sulle midagi üles tunnistama.". Nonii, mul oli kohe asi selge, et nüüd tuleb midagi kahtlast. Seejärel ta kirjutas : "Need ei ole minu pildid.". See oli suur hoop. Ma ei saanud aru, miks peab keegi nii tegema, mängima kedagi teist!? Ta selgitas, et ta tahtis vaadata, mis sellest saab, et ta on madala enesehinnanguga ja häbeneb ennast. Et ta tahtis näha, kui palju naisi ta niimoodi liimile tõmmata saab, kui paneb mõne ilusa mehe pildi oma profiilipildiks. Ma olin muidugi pettunud, aga ütlesin, et saatku siis enda pilt. Ta saatiski ja loomulikult ei olnud ta päris selline mees, kellega ma olen harjunud suhtlema. Ta ei ole just kole, aga ta pole minu maitse. Ja mis kõige tähtsam, ta valetas mulle nahhaalselt näkku ju kogu selle aja. Tema välimus polegi nii tähtis, just see, et ta võib niimoodi teist inimest petta, oli kõige vastikum kogu selle loo juures. Ma olin aus ja katsusin talle seda öelda. Aga siis ta solvus. Hakkas mind solvama ehkki tema oli ju see, kes oli valetanud mulle ja mänginud kedagi teist. Ma katsusin talle selgeks teha, et nii ei käituta, et mina ei ole midagi valesti teinud. Ma kustutasin ta numbri ära, ma ei tahtnud temaga enam mingit tegemist teha. 

 

 

Ma olin hästi pettunud. Ma olin just olnud nii õnnelik, et olin kokku saanud just sellise inimesega nagu ma otsisin, ma olin harjunud temaga iga päev rääkima ja meil oli tekkinud lähedane suhe. Ma arvasin, et see nii jääbki. Aga ta valetas selle kohta, milline ta välja näeb, võib-olla valetas ta veel midagi. Äkki tal polnudki mingit õde! Äkki ta ei oskagi kitarri mängida. Ma isegi ei uurinud, kas Roomet üldse on tema päris nimi või ei ole. Igaljuhul ma kaotasin sellega igasuguse huvi portaalides kolamise vastu, mul oli tunne, et ma olin raisanud oma aega. Enam ei teadnud, keda uskuda ja keda mitte. Äkki kõik valetavad? See oli üsna hirmutav kogemus. Ma ei tundnud ju, kes see mees oli isegi, kellega ma kolm nädalat olin rääkinud. 

Nüüd ma usaldan oma sisetunnet

Aga kuidagi läks nii, et lõpuks ma ikkagi hakkasin jälle portaalides käima. Ainult, et nüüd ma juba teadsin, millest hoiduda ja olin hästi ettevaatlik. Ma hakkasin erinevate inimestega korraga suhtlema, mitte ainult üheainsaga. Kui ma tunnen, et me võiks sobida, siis ma üritan teha nii, et kohtume ka päris elus, et ma näen oma silmaga, millise inimesega mul tegu on ja ma ei hakka oma aega raiskama. Ma uurin ka inimese tagapõhja, et kus ta töötab ja kas tal on Instagrami konto. Ma ei taha enam pettuda. Ja tahan veenduda, et tegemist on ikka päris inimesega, kes reaalselt ka olemas on. Kusjuures, kui ma Tinderis rääkisin seda lugu, siis kaks meest pakkusid kohe välja, et teeme videokohtumise, et siis ma näen kohe ära, kellega mul tegemist on. Mõnikord kohtab suhtlusvõrkudes ka toredaid inimesi. Teinekord võib aga ämbrisse astuda. Vähemalt minuga juhtus küll nii.