Naine räägib, et ta lõi sõbrannalt mehe üle. Mees tunneb süümepiinu, tema mitte.

 Kui Liisa sai tuttavaks Juhani ja Marikaga, kes olid koos olnud juba 18 aastat ja kahe teismelise lapse vanemad, ei teadnud ta vee...

 Kui Liisa sai tuttavaks Juhani ja Marikaga, kes olid koos olnud juba 18 aastat ja kahe teismelise lapse vanemad, ei teadnud ta veel, mil määral see kohtumine tema elu muudab. 

 

Ma sain Marika ja Juhaniga oma õe kaudu. Nad olid tükk aega juba koos olnud, kaks teismelist kasvasid kodus. Kuidagi läks nii, et ma sain Marikaga kohe jutule, meil oli nii palju omavahel rääkida, selline tunne oli nagu oleksime me kogu elu tuttavad olnud. Mõne inimesega kohe on nii, see on midagi sellist, mida ei oska seletada. Selline hea ja soe suhe oli. Hea meel oli iga kord kokku saada. Nii me siis lähedaseks saimegi. Marika kutsus mind ühel hetkel oma koju külla. Saimegi sõbraks. Mul oligi just selline hetk elus, et oli vaja kedagi, kellele rääkida ja Marika oli just selline inimene, keda ma vajasin. Ta kohe oskab kuulata teisi ära, ta on nii suure südamega ja teab alati, mida öelda. 

 

Loomulikult hakkas Juhan mulle ka kohe silma, nii kena mees ikkagi, selline, kes ei jäta ühtegi naist ükskõikseks. Aga ega ma siis seda ei öelnud kellelegi ja ei teinud ka midagi, mida keegi oleks võinud valesti tõlgendada. Ma nägin väga hästi, et nende suhe tegelikult ei olnudki nii tugev nagu pealtnäha paistab ja Marika hakkas mulle ka ühte ja teist usaldama vaikselt Juhani kohta. Marika kohta ma peaks seda ütlema, et sellise mehe kõrvalt peab naine ikkagi ennast kokku võtma ja enda eest rohkem hoolitsema. No ma ei tea, mine trenni või kosmeetiku juurde, aga ära käi kodus ringi lohvakad ja väljaveninud püksid jalas, juuksed krunnis peas. Mul ei olnud plaanis Marikalt meest üle lüüa. Aga mingil hetkel oleks ma hea meelega tahtnud talle midagi öelda, et naine, võta ennast kokku, mida sa istud ja magad siin oma elu ilusamad aastad maha. Juhan oli see, kes hakkas mulle vargsi silma tegema. Sellele järgnesid kahemõttelised naljad. Marika nagu ei näinud midagi või tegi nagu ei näeks. Marika ja Juhan minu arust ei olnud õnnelikud, vähemalt mulle tundus nii, et mõlemad olid elust väsinud ja vajasid vaheldust. Aga võib-olla see tundus mulle nii, sest mina ju nendega koos ei elanud. Aga nii pealtnäha tundus küll, et rohkem nagu mingid toakaaslased, kui armunud paar. 

 

 

"Ma sain aru, et tahtsin Juhanit ja kõik. Ma ei mõtelnud üldse Marika peale."

Ühel õhtul juhtus kuidagi nii, et me olime kahekesi Juhaniga, ilma Marikata. Juhan tegi meile väikesed koksid ja istusime rõdul. Ma ei tea, mis mul pähe läks, aga ma tõstsin oma jalad tema põlvede peale. Ta vaatas mulle otsa, ise muigas ka veel. Ma ei mõtelnud hetkegi Marika peale. Ma tahtsin Juhanit, see oli nagu midagi iseenesestmõistetavat, mis mulle pärale jõudis samal hetkel. Kõik muu ei huvitanud mind, ei tagajärjed ega ka mitte see, et ma ise elan oma elu keeruliseks. Ma tahtsin Juhanit ja see oli kõik. Kusjuures Juhan ei teinud midagi, ta ei lükanud mu jalgu ära oma põlvede pealt vaid vastupidi, silitas neid. Samal päeval me suudlesime esimest korda. Paar päeva hiljem saime taas kokku. Siis ta rääkiski kõik südame pealt ära. Et tema ja Marika vahel pole enam midagi, et nende suhe on juba ammu läbi, et nad on koos ainult laste pärast, aga et nüüd ta tunneb, et ta ei jaksa enam seda mängu kaasa mängida. Et ta tahab olla õnnelik. Ja et ma meeldin talle. Marikat ei armasta ta juba ammu enam. Seda kõike oli muidugi lihtne öelda, aga tegelikkuses olid asjad palju keerulisemad, sest peale nii pikka kooselu ei olegi kerge lõpparvet teha ja ära minna. 

 

 

Siis me hakkasime kokku saame nii, et keegi midagi teada ei saanud. Juhan käis minu juures. Mina käisin nende juures ikka edasi, Marika ei teadnud midagi. Ta ei aimanud ka. Mina aga ei kujutanud enam oma elu ilma Juhanita ette. Juhan aga vajas aega, et Marikaga rääkida. Ta ei olnud sõrmust ära võtnud. Ta ei tahtnud Marikale haiget teha, seda oli näha. Ta ei teadnud ka, kuidas seda kõike talle serveerida ja minust rääkida. Mingil ajal kohtusime me vähem, aga ma teadsin, et ma olen tema jaoks tähtis ikka veel edasi. See oli ainult aja küsimus. 

"Marika sattus meile peale."

Ühel päeval siis juhtus nii, et Marika sattus meile peale. See oli minu arust saatus ise, mis vahele sekkus. Marika lihtsalt pidi sellest loost ühel või teisel moel teada saama. Kui ta aru sai, mis toimub, ta läks nii endast välja, sõimas mind nii, et ma vaatasin ruttu, kuidas ma minema sain. Ma saan täiesti Marikast aru. Aga ma ju teadsin ka, et Juhan ei armastanud enam oma naist. Muidugi ta oleks pidanud Marikaga enne rääkima, aga no mis teha, kui ta on nii arg mees ja vajas veel julgust. Marika ju ise ka teadis, et nende suhe oli ametlikult läbi, ma ei tea, mida ta lootis. Marikast hakkasin ma edaspidi eemale hoidma. Juhaniga sain ikkagi kokku. Marika aimas, et meie suhe pole läbi, Juhan rääkis, milliseid stseene naine kodus tegi. Juhan tundis ennast süüdi Marika ees, mina mitte. Muidugi ma teadsin, et Marika kannatas, aga ma tahtsin, et see lugu saaks ükskord läbi ja me oleksime ametlikult koos ega peaks ennast enam varjama. Kaks kuud hiljem Marika pakkiski Juhani asjad, sest mehel endal polnud nii palju oidu ega julgust, et seda teha ja tõstis ukse taha. Sellest ajast elame me Juhaniga koos ja oleme õnnelikud. Meie teed olid määratud ristuma. Poleks ma Marikaga tuttavaks saanud, poleks ma Juhaniga kohtunud.