Lugeja palub abi : "Vajan targemate nõu. Olen mures oma suhte pärast."

  foto : unsplash / Alexander Grey   "Väga raske on ol...

 

foto : unsplash / Alexander Grey

 

"Väga raske on olla. Olen suures segaduses. 

Me oleme mõlemad 50ndates inimesed, koos oleme olnud juba kaks aastat. Mina elan suurema osa ajast tema juures, aga mul on ka oma kodu, mis on mulle kallis. 

Tema on paadunud poissmees, elanud kaua üksi. Loomulikult läheb selles vanuses kohanemiseks rohkem aega vaja. Aga kõik nagu sujus meil ilusti. Kuni siis eelmisel aastal - no tal nagu polnud enam nii palju tahtmist, ma nägin, et ta muutus eemalolevaks ja siis ta paluski mul ühel päeval ära minna. Minu jaoks ei olnud see kerge. Ma elasin seda ikka väga üle. 

No ja siis  nädal hiljem tahtis ta, et ma tuleksin tagasi tema juurde, et ta sai aru, et ta ikkagi ei saa ilma minuta hakkama. Mina jälle nii õnnelik! Aga südames oli valu ikkagi sellepärast, et ta oli mind kannatama pannud. Nüüd on nii, et kui midagi on ja ma näen, et on vaja rääkida, siis istume maha ja räägime kohe asjad selgeks. Meil on ühised plaanid tehtud kõik, et kuhu sellel aastal reisima võiks minna. 

 

 

Mis ma võin öelda, et ta on selline omamoodi inimene natuke, no iseäralik selline. Nagu ei oskaks olla mõnikord. Tahumatu. Võtab asju kohe väga isiklikult ja solvub. Kohmakas, ma olen tähele pannuid. Tal on omad reeglid, mille järgi ta elab. Aga mis ma teha saan, ta meeldib mulle ehkki alati ma just temast aru ei saa. Meie nägemused ei kattu iga kord. 

Kui me siis eelmisel aastal oma suhet uuesti alustasime, oli ta jälle minu vastu õrn ja hooliv. Kaks kuud järjest oli hästi kirglik. No ma ei taha detailidest rääkida, aga ma leian, et praegu on vaja. Siis oli jälle selline mõõnaperiood meil, mis kestis neli kuud. Ma olin väga kannatlik, rääkisime palju, kõik oli korras.

Eelmisel nädalavahetusel siis otsustasime, et läheme kusagile. Ja jälle, tema nii armunud, hoolitsev minu vastu. Väga ilus nädalavahetus oli meil. Tagasi koju tulles polnud tal jälle enam tahtmist, oli isegi tõrjuv, pahane nagu, omaette. 

No ja siis selleks nädalavahetuseks ta hakkas jälle plaane tegema, et mida põnevat võiks teha ja kuhu me võiksime minna. Et midagi romantilist. Aga siis viimasel minutil ütles, et ei tema ikka ei saa, tühistame kõik ära. Ma olin pettunud. Ta ütles, et ta saab aru väga hästi, et ta pole selline nagu vaja ja et ma mingu mujale vaatama, kui temast mulle ei piisa. Mul ei ole seda mõtet pähegi tulnud. Ma armastan teda. Tema aga vastas, et ta ei tea, mis on armastus. Ta hoolib minust väga. Talle meeldib minuga koos olla. Aga see on ka kõik. 

Ma ei tea tõesti, mida sellest arvata. Ma katsusin rahulikuks jääda. Aga ma ei osanud ka muud teha, kui pakkisin oma asjad kokku  ja ütlesin talle, et mul on vaja aega järele mõtlemiseks. 

Tulin siis ära. Ta ei saatnud ühtegi sõnumit. Ei helistanud ka. 

Järgmisel päeval ma helistasin talle, et saame kokku. Ta ei olnud ei soe ega külm. Kui kokku saime, siis ta oli ka eemalehoidev. Jalutasime siis ringi. Ma katsusin rääkida sellest, mis mul südamel on. Ta ütles, et ma kujutan endale igasuguseid asju ette ja liialdan. Ja üldse käin talle juba närvidele oma pideva soigumisega. 

Ma ei tea, mida arvata. Ma ju armastan teda ja olen valmis mööndusi tegema. Ma ju tean, et ta hoolib minust, muidu ta ei oleks ju selline.

Ma ei läinud tema juurde tagasi. Paar päeva hiljem saime siis jälle kokku. Ma ütlesin selgelt, et mind ei huvita, kas ta armastab mind või mitte, minul on tema vastu tunded ja see on kõige tähtsam. Tema ütles, et ta ei taha mind kaotada, talle meeldib minuga koos olla. Ta ütles, et elame päev korraga esialgu. Ma ütlesin siis, et ma olen temaga sellepärast, et mina tean oma südames, et ta mind omal moel armastab. 

Ta võttis mu oma käte vahele, kallistas tugevalt ja ütles, et ma olen kõigest aru saanud. 

Nii me siis leppisimegi jälle ära ja alustasime otsast peale. Aga mul on kogu aeg hirm südames, et see ilus meie vahel ei jää kestma. 

 

 

Praegu olen ma oma kodus. Igatsus tema järele on nii suur. Kui ma tema juurest ära tulin, ta ütles, et ta on kurb, et ma ära lähen aga samas tahab ta olla ka üksi. Ma ei saa aru sellest. Kui ma pakkusin välja, et elame siis nii, et igaüks omas kodus, siis see talle ka ei sobi. 

Ma kardan, et midagi juhtub ja meie teed lähevad lahku. Alguses ta igatses minu järgi, vähemalt ta ütles seda, nüüd aga tundub, et talle meeldib rohkem olla üksi. 

Ta ei taha ennast koormata. Ta ei taha muretseda. Kui ta peaks elama vanapoisina edasi, ei oleks tal selle vastu midagi. Mina olen ainuke, kes võitleb meie armastuse pärast. 

Mina tahan ka olla mõnikord üksi, ma saan sellest täitsa aru. Sellepärast mul on oma kodugi alles. Aga täna ma tunnen, et see ilus suhe meie vahel on läbi saamas. Mingi imelik eelaimdus on. 

Temal on 14-aastane tütar, kes käib aeg-ajalt tema juures. Ma tean, et ta mind ei peta, see mind üldse murelikuks ei tee. Ma tahan teada, mida ma pean sellisest mehest arvama ja kuidas ma saaksin teda panna meelt muutma? Mida teie sellest arvate? "