See on nende lugu : Anna suhe mehega, kellel oli naine kodus, kestis 10 aastat

foto : pexels / Cottonbro studio      Annal oli kirglik...

foto : pexels / Cottonbro studio

 

 

 Annal oli kirglik suhe Peetriga. Ta uskus kogu aeg, et Peeter oma naise tema pärast maha jätab kuni ühe päevani, mil...

"Ma olin 32. aastane, kui ma Peetriga tuttavaks sain ühel tööalasel seminaril. Mulle jättis Peeter kohe sellise väga sümpaatse mulje, ta on ilus mees. Lisaks veel tema hea suhtlemisoskus, kui ilusasti ta oskas rääkida. Ma nägin väga hästi, et tal oli sõrmus sõrmes - järelikult abielumees. Loomulikult tundsin ma kerget pettumust seda nähes. Ma ise olin olnud juba neli aastat üksi, kui nii võib öelda, mingid juhusuhted olid aga ei midagi tõsist. Ma väga unistasin, et elu viiks mind kokku selle õige inimesega. Igatsesin tõelise armastuse järele. Tahtsin kedagi, kellega pere luua, ühist tulevikku üles ehitada. Tol päeval siis oli õhtul pidulik õhtusöök organiseeritud meile. Ma kaotasin Peetri silmist ühel hetkel sellel õhtul ja hakkasin otsima, et äkki ta on tantsuplatsil teistega ent ei näinud teda. Hakkasin juba mõtlema, et äkki ta läks vaikselt minema, et äkki läks pere juurde või teab mis. Mõtlesin, et lähen baari juurde tellin endale mõne kokteili, kui nägin - Peeter seisab minu ees. Ja naeratab mulle.

 

 

Kuidagi nii läks, et terve ülejäänud õhtu lobisesime me baarileti ääres. See jutuajamine läks kohe väga usalduslikuks. Peeter rääkis mulle, et ta on juba viis aastat abielus, aga et suhe naisega on halb, nad magavad erinevates tubades, tema magab diivanil. Aga et praegu on vara veel lahutusest rääkida ehkki see on ilmselgelt mõlema jaoks kõige parem variant. Ma jäin teda uskuma ja mul hakkas isegi temast kahju. Mõtle, inimene peab diivani peal magama oma kodus! Meil tekkis kohe omavahel selline side, see oli selline tunne, mida ma polnud ammu tundnud ja ma nägin väga hästi, et see oli vastastikune. Tal ka silmad särasid, kui ta minuga rääkis. Rahvas hakkas vaikselt ära minema, saal jäi tühjaks. Peeter siis pakkus välja, et kui mul just kiiret ei ole, lähme teeme ühed koksid samas kõrvalasuvas baaris. Ma olin kohe nõus, no kus ma sain lasta tal siis minema minna! Läksimegi siis ja ajasime juttu nii kaua, kuni see baar ka kinni pandi. Kui me siis öösel sealt välja tulime ja ma taksot ootasin tänaval, võttis ta mu ümbert kinni ja suudles mind. Ma tundsin selliseid külmavärinaid, et... Aga ma ei ütelnud ühtegi sõna, istusin autosse ja läksin. Alles siis jõudis mulle kohale, et me isegi ei vahetanud telefoninumbreid! 

 

 

Järgmisel päeval kontoris teen arvuti lahti ja mida ma näen - Peetrilt sõnum! Ta muretses, et ega mu pea väga palju ei valuta. Ja nii me jäimegi kirjutama. Ta kutsus mind laupäeva õhtuks välja sööma. Ma ei tea, mis valemiga ta ennast vabaks sai, ma ei hakanud temalt seda uurima ja lõppude lõpuks ei olnud see minu asi. Kui ma teda nägin restorani tulemas, ma teadsin, et mu süda kuulub talle. Ta tegi mulle põsemusi enne, kui istet võttis. See õhtu on mul nii hästi meeles. Meil oli hea olla koos. Nii palju asju, millest rääkida. Enne, kui ära läksime, pakkus ta välja, et mis oleks, kui läheks minu juurde ja jooks midagi. Ma ei suutnud ära öelda. Mis siis, et ta oli abielus, mis siis, et tal oli naine, ma lihtsalt ei mõtelnud selle peale. Sellest sai meie esimene ühine öö. See oli lihtsalt imeline. Väga võimas. Nii möödusid kolm aastat. Me varjasime oma suhet nii hästi, kui võimalik kõigi eest. Ma olin õnnelik. Ma teadsin, et Peeter mind armastab ja mina armastasin teda. Ma olin täiesti kindel, et varem või hiljem tuleb ta oma naise juurest ära.

Peale siis kolmandat aastat sellist suhet tahtsin ma last saada temalt. Mu sõbrannadel olid kõigil juba pere ja lapsed. Ma tahtsin ka, et mul oleks ametlikult keegi. Ma tahtsin, et meist saaks ametlikult paar. Peetri jaoks oli see liiga vara. Me läksime niimoodi tülli, et ma ütlesin talle, et nii mina edasi jätkata ei saa, et ta peab valima, mida ta tahab. Terve aasta praktiliselt me ei saanud kokku, ma olin meeleheitel ja õnnetu. Üritasin leida kedagi teist, kes aitaks mul Peetrit unustada aga tuhkagi. Ma ei saanud teda oma peast ära.  Siis tuli jälle seminar, kuhu ma pidin minema ehkki ma teadsin, et ma saan Peetriga seal jälle kokku. Ja jälle sattusime koos baari istuma ja jäime rääkima. Nagu vahepealset aega poleks olnudki. Peeter lubas, et jätab oma naise maha, aga et naisel on praegu raske aeg, tal ema suri just ära ja ta ei saa niimoodi teda maha jätta kohe, et varugu ma kannatust natukene, aga,  et ta lubab, et kõik saab korda, ärgu ma muretsegu. Ma jäin teda uskuma, ma tahtsin teda uskuda. Mul oli hea olla koos temaga. Nii möödusid kuus aastat. Vahepeal sellest ajast olime tülis, ei suhelnud pikka aega, siis saime jälle juhuslikult kokku ja kõik läks jälle edasi nagu varem. 

 

 

Aga ma ei saanud Peetrit enam oma elust välja. Ta oli mu südames. Ma olen küll ja küll proovinud ja üritanud. Täiesti mõttetu ettevõtmine. Ma lootsin, et kohtun äkki mõne teise mehega, kes aitab mul Peetrit unustada. Samas ma lootsin ikka veel, et Peeter äkki jätab oma naise maha nagu ta mulle lubas. Või et naine saab teada, et meil on suhe ja jätab Peetri maha. Kuidas see võimalik on, et ta mehel on kümme aastat kõrvalsuhe ilma, et ta sellest midagi teaks? Peeter ei väsinud mulle kordamast, et mina olen tema elu armastus.

Ühel ilusal päeval oli Peeter mul ukse taga. Ise näost üleni ära. Et tal on vaja minuga rääkida tõsiselt. Ütles siis, et ta naine ootab last, et see on suur ime, sest kõik need aastad olid nad arstide vahet käinud,  sest naine ei saanud lapsi. Ta ei saa oma naist maha jätta, aga peab õigeks minu vastu aus olla ja ütles, et praegu ta ei saa seda suhet minuga jätkata. Ta oleks tahtnud, et see lugu oleks lõppenud teistmoodi aga elu tahtis teisiti. Kogu mu maailm varises sellel hetkel kokku. Ma ei ole Peetriga enam kokku puutunud, sest ta läks teise kohta tööle. Ta ei ole enam vastanud sellest päevast mu sõnumitele ega telefonikõnedele. Isegi sotsiaalvõrkudes blokeeris ta mu ära. Ma ei tea enam mitte midagi temast. See teeb mulle väga palju haiget, sest temal on nüüd pere, minul aga mitte kedagi. Ma olen üksi ja õnnetu. Ma ei kujutanud küll sellisena oma elu ette. "