Mis on targem : kas elada laste pärast koos või minna lahku?

  foto : pexels / Pixabay      Lahkuminek ei ole kunagi ker...

 

foto : pexels / Pixabay

 

 

 Lahkuminek ei ole kunagi kerge otsus, eriti siis, kui peres on lapsi. Paljud otsustavad kokku jääda selleks, et lapsed ei peaks vanemate lahutusega kaasnevat valu üle elama. Kui hea või halb on selline otsus aga lapse jaoks? Ja millist hinda nõuab see vanematelt endilt? 

Lahkuminemine on raske otsus, millel on omad tagajärjed nii inimeste enda jaoks, kui ka laste jaoks. Mitte miski ei ole enam sama. See on nagu leinaperiood, sest pereelu sellisel kujul nagu varem enam ei eksisteeri. Purunevad ka kõik tulevikulootused seoses idüllilise pereeluga.  Laste jaoks tähendab see aga seda, et nende vanemad ei ela enam sama katuse all ja ega ela selle tõttu nendega koos. Ka see on põhjus, miks paljud vanemad otsustavad kokku jääda ainuüksi oma laste tunnete säästmise pärast. 

Laps vajab aga kasvamiseks stabiilsust ja turvatunnet. Kui vanemate paarisuhe enam ei toimi, siis kannatab ka laps selle all. Ja sellisel puhul on siiski ainuõige otsus minna lahku, isegi, kui see lahkuminek on valus ja keeruline. Mõnikord on see siiski kõige õigem lahendus. 

Jääda kokku ja teha nagu kõik oleks korras

 

 

Mõned inimesed otsustavad kokku jääda ja kannatada kõik ära. See on kõige hullem lahendus kõikide jaoks. Laps näeb, et ta vanemad ei tunne end hästi ja kannatavad. Kui üks või mõlemad vanemad tunnevad end nii, ei tunne laps ennast enam sellises kodus turvaliselt. Lapse normaalseks arenguks on aga emotsionaalne turvatunne kõige tähtsam. 

Kui inimesed jäävad kokku aga tekivad pinged, ei ole ka see kõige parem valik. Kõige hullem ongi lapse jaoks elada kodus, kus valitseb pingeline ja plahvatusohtlik õhkkond. Vanematevahelised konfliktid on seotud sageli kasvatusküsimustega. Seega näeb laps, et vanemad ei ole nõus küsimuses, mis puudutavad teda ennast. Ta hakkabki sellepärast pidama ennast süüdlaseks ja arvab, et tema pärast vanemad ei saagi omavahel läbi. Lapsed tunnevad end sageli süüdi paljudes asjades. Sellepärast on vaja teda maha rahustada ja öelda, et see pole tema süü, kui vanemad ei saa läbi omavahel. Tegelikult ei ole kasvatusega seotud küsimused seotud lapsega, sest enne last võis paari suhe olla väga hea, ent lapsevanemaks olemine toobki välja kasvatusviiside erinevused. Seega ei ole see laps, kelle pärast vanemad omavahel läbi ei saa, vaid lapsevanemaks olemine. 

Jääda kokku aga rääkida lapsele nii nagu asjad on

 

 

Lapsed ei liida inimesi omavahel. Seega ei tohi panna sellist vastustust laste õlgade peale, nemad ei pea otsustama, kas vanemad peaksid kokku jääma või mitte. See on liiga suur koorem nende jaoks. Paari suhteprobleemid ei puutu lastesse, see on täiskasvanute asi lahendada oma probleeme ja vajaduse korral otsida spetsialistide abi. Lapsed ei pea sellest teadlikud olema. Ka vanemate erimeelsused ja omavaheline vaen võiksid jääda ainult vanemate omavaheliseks asjaks, mida laps ei pea pealt nägema. Lapse aju areng saab kannatada, kui ta peab pealt nägema oma vanemate tülitsemist. Parem on teda säästa sellest ning mitte segada teda vanemata suhteprobleemidesse. 

Mõned paarid jäävad kokku ehkki tunded on kadunud. Ent ka siin on mõned tingimused. Vanemad võivad elada koos, kui nad on võimelised teineteist välja taluma ning suudavad vältida teemasid, mis tekitavad lahkarvamusi. See aga tähendab, et vanemad suudaksid omavahel suhelda normaalselt igapäevases elus. 

Mõned inimesed on valmis pingutama selle jaoks, et hoida peret ja säästa lapsi. Seejuures ei tohi inimene ise aga kannatada. Kui inimesel tekib tunne, et ainult tema üksi pingutab, siis paneb see teda ühe hetkel kannatama.

Kui laste pärast kokku jääda, on alati võimalik lastele öelda, et vanemad ei armasta enam teineteist nii nagu varem aga jäävad ikkagi kokku elama. Vähemalt saavad lapsed siis aru, miks vanemad magavad eraldi voodites. Ja kui lapsed näevad, et tänu sellele paraneb ka kodune õhkkond, siis tunnevad ka lapsed ennast hästi. 

Minna lahku ja säästa lapsi

Enne lapsevanemateks saamist oli paarisuhtes kaks inimest. Paar võib minna lahku, lapsevanematel pole võimalik lahku minna lõplikult. Sest isegi lahku minnes ei minda kõigest lahku, laps jääb ju ikka vanemaid omavahel siduma. Sageli segab paar kõik omavahel ära, pannes kõik ühte patta, tegelikult aga ei ole lapsevanematel enam samu probleeme ega raskusi, kui paari sellisel kujul enam ei eksisteeri. Isegi, kui paari vahel ei ole enam armastust, võivad lapsevanemad pingutada selle nimel, et lapsevanemate vahel säiliks normaalne suhtlemine. 

Paljud paarid suudavad nii lahku minna, et nende suhe selle all ei kannata. On ka selliseid paare, kes lähevad lahku nii, et omavaheline suhe on väga halb. Laste jaoks ei ole see hea. Parem on minna lahku hoides omavahelist suhtlemist, selle asemel, et otsida probleeme juurde. Laste jaoks ei ole tähtis see, kas ta vanemad elavad sama katuse all või mitte, lapsed tahavad teada, et nende vanemad ei kao nende elust kunagi. Ja see tähendab oskust suhelda normaalselt ka peale lahkuminekut. 

Tänapäeval oleme me teadlikud, et lapsed peavad elama rahulikus keskkonnas, mis suudab neile tagada vajalikku turvatunnet. See, mis on laste jaoks kõige tähtsam, on see, kui rahulikuks vanemad suudavad jääda temaga koos olles. Seega on parem minna lahku intelligentsel moel ja olla võimeline tegema pingutusi oma lapse jaoks, selle asemel, et teha teineteistele iga päev haiget.