Naise mure : " Palun andke nõu, mida sellise mehega teha. "

    foto : pexels / pixabay    "Tere. Ma pöördun teie poole, sest ma vajan praegu väga toetust ja tahan rääkida sellest, mis ...

 

 

foto : pexels / pixabay

 

 "Tere. Ma pöördun teie poole, sest ma vajan praegu väga toetust ja tahan rääkida sellest, mis mu elus toimub. Umbes aasta tagasi kohtusin ma ühe mehega ühe oma sõbranna juures. Minu jaoks oli see kohe armastus esimesest silmapilgust. Otsekohe tundsin ma midagi tugevat tema vastu, kehakeemiat ja tugevat külgetõmmet. See oli nii imeline hetk, et ma lihtsalt ei suuda. Meie suhte algus oli üsna keeruline. Ta ei olnud nagu üldse huvitatud tõsiselt minust ja meie suhtest, ta ei olnud minu jaoks olemas, kui mul teda vaja oli jne. Aga ma olin hästi kannatlik tema vastu, arvestasin tema soovidega ja nii tasapisi hakkas meie omavaheline suhe paranema. 

Kaks kuud hiljem, oli mul kodus uputus ja tema mind sellel ajal ei toetanud üldse. Ma mõtlen, et samal õhtul pidin ma oma korterist paari asjaga välja minema ja tema keeldus mulle järgi tulemast, ta katkestas kõne poole jutu pealt ega vastanud enam ühelegi kõnele. Ta ei aidanud mul kolida ega toetanud moraalselt. Ma arvasin, et me tunneme teineteist alles nii vähe ja andsin kõik andeks. Hoolimata sellest, et isegi mu sõbrannad ütlesid, et see pole normaalne.

Ja siis aja jooksul sain ma aru, et ma ei saa ikka tema peale loota. Ta ärritub tihti, käitub egoistlikult. Mul ei ole autot aga ma olen alati ise hakkama saanud ilma, et ma peaksin kellegi abi paluma aga kui ma olen kahel korral tema abi palunud, ei ole ta mind aidanud. Isegi, kui me kohtusime tema juures, sest mu elamine on lihtsalt nii väike (peale seda uputust võtsin ma esimese saadaoleva elamispinna, mis ma leidsin). Mina koristasin tema juures, tegin süüa, käisin poes, pesin nõusid.

 

 

Mõnikord oli kõik meie vahel korras aga siis ühest väikesest asjast läks ta korraga põlema ja hakkas minu peale karjuma. Ta tuju muutus täiesti korrapealt ja ma pidin tõesti valima, kuidas olla ja mida öelda temaga koos olles. Ta hakkas sõimama, solvas mind ja ütles ikka päris halvasti. Et ma ei tee mitte midagi tema juures, et ma olen loll l..., kes pole midagi väärt, et kõik, mis ma tahan, on tema raha (ma ei ole kunagi tema käest midagi küsinud ja me oleme nii teinud, et igaüks maksab ise enda asjade eest). Ta on maksnud kaks korda, kui me oleme väljas söömas käinud ja kinkinud jõulukaardi, mille ta ma ei tea kust leidis peale pühi. Mina aitasin tal seinu värvida korra, samal õhtul tellis ta süüa ja sõimas mind, et mul ei tulnud pähe maksta enda osa kinni (olgugi, et tema sõi üksi kolmveerand ära).

Kui me tülli läksime ja ma peale seda oma koju läksin, et olukord hullemaks ei lähe, siis ta ei rääkinud minuga mitu päeva, mõnikord terve nädala, see oli täielik vaikus tema poolt. Ka siis, kui mina ei olnud süüdi ja seda juhtus ikka tihti. Niipea, kui ta oli närvis, pidin mina kannatama selle tõttu. Muidugi karjusin ma sama palju ja hakkasin ka teda sõimama. Selle asemel, et minna tema juurest minema, tulin ma alati tema juurde tagasi. Ta sõimas mind ühe korra, et ma ei oska autot juhtida ja ei tea, kuidas autot käivitada, et minu vanuses pole see normaalne, et inimene ei oska autoga sõita, et mis lollus see veel on, et isegi tema 4-aastane poeg teab, kuidas autot käivitada. Ma lihtsalt ei julge, ma olen eluaeg kartnud autot juhtida. 

 

 

 

Ma ei saa öelda, et ma oleksin ise laitmatult käitunud, sest ma läksin samuti närvi aga ma vabandasin alati ja ütlesin, et ma eksisin. Tema pole kunagi minu ees vabandanud. Ta ei ole kunagi tahtnud mind oma vanematele tutvustada ega oma pojale ehkki me oleme koos nüüd juba aasta. Ta ei taha sellest rääkida ega selgita, mis põhjused tal on. Ma olen sellepärast väga palju kannatanud. Ma armastasin tõesti teda ja olin meeleheitel. Ma tõesti lootsin, et see meie vahel toimib. Ma olin temaga kannatlik. Ta katsus olla mingil ajal hoolivam aga mitte nii palju, et tutvustaks mind oma vanematele või pojale. 

Suhe temaga on väga keeruline. Nagu tunneks ta end hästi ainult siis, kui me tülis oleme ja nagu ta otsiks probleeme juurde. Mitte kunagi pole ta mind toetanud, julgustanud ega kiitnud. Iga väiksemgi asi võis ta endast välja viia. Ja alati olin mina see, kes läks tema juurde tagasi ja otsis võimalust, et rääkida. Mitte kunagi ei otsinud tema minuga ühendust. Ka siis mitte, kui tema oli süüdi. Ta ei tänanud mind kunagi ega teinud ühtegi komplimenti. Mu sõbrannadele ta ei ole kunagi meeldinud. 

Kord läksime me sõitma ja ma ütlesin talle, et tankigu auto ära enne, ta ei tahtnud ja me pidime äärepealt tee peale jääma, jällegi oli see minu süü. Ja nii juba terve aasta, selline ongi mu elu. Viimasel ajal on ta hakanud mind kritiseerima ja mõnitama lausa, isegi mu töö ei meeldi talle. Selle asemel, et küsimusi esitada, süüdistab ta mind kogu aeg, et ma teen kõike valesti (see on puhas vale). Ma tõesti ärritusin ja karjusin tema peale viimane kord, ma ütlesin, et lõpetagu see süüdistamine, kui ta midagi ei tea, mina ei räägi tema tööasjadest ju. Sellepeale hakkas ta mind sõimama, et ma olen loll, ei oska oma tööd teha, et ma olen laisk ja ei tee midagi tema juures, ei maksa isegi üüri (me ei ela koos), et ma tahan ainult tema raha. Ma läksin vetsu, ta jätkas samas vaimus, öeldes, et ma olen loll ja pole midagi väärt, täiesti mõttetu kuju ja et ta üldse ei tea, mida ma seal teen. Ükskõik, kuhu ma ka ei läinud, ta tuli järgi ja sõimas edasi. Selle asemel, et ära minna, jäin ma seekord, sest ma ei tahtnud, et ta jälle teeb nagu alati ja ei suhtle minuga. Tegelikult oli see väga halb mõte, sest see olukord läks hullemaks, ta muudkui sõimas ja sõimas, öeldes mulle asju, mida mul oli väga valus kuulata, et ta mõistab täitsa hästi, miks mu eks mul nina sisse lõi (mitte keegi pole seda teinud, ma ei tea, kust ta seda võtab), et mind on halvasti kasvatatud ja et ta minusugust ei vaja jne. Ja et hea on, et mul last pole (see on väga valus teema minu jaoks). Ühesõnaga, ma sülitasin talle näkku. Mitu korda. 

 

 

Ta on mind juba padjaga visanud, loopinud veepudeli minu suunas, märatsenud teiste ees aga ei midagi muud. Sellest ajast, kui ma talle näkku sülitasin, olen ma õnnetu. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Ma ei suuda endale andeks anda. Ma olen tema ees vabandanud mitu korda ja öelnud, et ma ei oleks kunagi pidanud seda tegema. Ma pole kunagi kellegi peale sülitanud. See pole üldse minu moodi. Ma oleksin pidanud minema minema. Selle asemel, et jääda. Ma olin nagu keegi teine. Ta ütles, et mu koht on hullumajas. Peale seda läksin ma ära. Ja muidugi ei räägi ta minuga sellest peale. Ja mina olen omadega täitsa läbi. Ma ei suuda endale andeks anda seda, mida ma tegin. Ma olen enda silmis nagu mingi koletis. See, et ma ei saa temaga rääkida, muudab selle olukorra veelgi hullemaks. Ma saatsin talle meili, millele ta ei vastanud. Ma olen samal ajal meeleheitel ja samal ajal annan endale aru, et selline olukord ei ole normaalne ja ma oleksin pidanud ammu tema juurest ära minema. Ükskõik milline teine naine oleks ta ammu juba maha jätnud. See ei ole ju normaalne suhe. 

Ma tean, et parem on, kui me läheme lahku aga miks ma tunnen ennast nii halvasti? Miks see teeb nii palju haiget? Miks ma ootan veel, et ta minuga ühendust võtaks? 

Aitäh kõigile, kes viitsisid lugeda. "