foto : unsplash / Tim Mossholder Mida teha, kui täiska...
foto : unsplash / Tim Mossholder |
Mida teha, kui täiskasvanud laps, kes on läinud edasi õppima või oma elu elama, ei anna peaaegu üldse enam elumärki ja võtab harva ühendust? Kas peaks talle ütema, et ta helistaks tihedamini oma vanematele?
21-aastane Mario on kodus küll jutukas ja räägib palju, kui ta aga jälle tagasi ülikoolilinna sõidab, peab lausa peale käima, et ta üldse midagi vastaks. ", kurdab Mario ema.
Kui lapsed kodust lahkuvad, hakkavad nad oma elu elama. Noored tahavad suuremat iseseisvust. Nende jaoks on see ainulaadne võimalus lasta vanematest lahti. Noortele ei saa seda aga ette heita, et nad unustavad vanematega ühendust võtta ja neile vastata. Eriti sellisel puhul, kui neil on tekkinud uued sõbrad ja uued huvialad, mis võtavad suurema osa nende ajast. See on vajalik etapp noore inimese elus. See on isegi hea, et noor ei tunne nagu peaks ta kõike oma vanematele rääkima, mis tema elus toimub. Ta võib käia kellegagi ilma, et ta oleks kohustatud sellest oma vanemale aru andma või rääkima, vähemalt mitte nii kaua, kuni ta pole ise selles suhtes kindel.
Kuidas reageerida?
Vanemad peavad ise olema piisavalt targad ja arukad. Ei maksa võtta seda isiklikult, parem meelde tuletada, millised nad ise selles vanuses olid.
"Kuna minu poeg ei kirjuta mulle teinekord mitu nädalat jutti, hakkasin ma WhatsAppi kasutama, nüüd ma vähemalt näen, et ta on elus ja terve, sest seal on näha, millal ta viimati on levis olnud. " naerab 57-aastane Anu.
Teised vanemad muretsevad aga ennast halliks, kui laps pole kolme päeva jooksul ühendust võtnud ja sõnumitele vastanud. Kindlasti on võimalik lapsele selgeks teha seda, et vanem tema pärast muretseb, samas ei tohi sellega tekitada lapses ka süütunnet. Ja isegi, kui laps ei vasta sõnumitele ega telefonile, võib vanem talle kirjutada, sellega ta näitab välja omapoolset huvi ja hoolt lapse vastu.
Millal tuleks muretseda?
Mõnikord laps ei vasta ega võta ühendust sest temaga ei ole kõik korras. Võib-olla ei oska ta öelda seda, mis toimub ja mis lahti on, sest tema jaoks on see läbikukkumine. Vaikimine võib olla ka märgiks sellest, et tal on probleeme ja ta peab leidma ise, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Hea oleks kindlasti järele kontrollida, et laps ei kannataks depressiooni all. Isegi lühikese telefonikõne ajal on võimalik seda selgeks teha, sest hääletoon ise annab märku sellest, millises seisus laps on. Samuti võib uurida vennalt või õelt, kes on paremini informeeritud.
Kui laps ei suhtle palju ega räägi, kuidas ta läheb, võib see olla ka
märgiks, et ta tunneb end hästi seal, kus ta on.
Kommentaare ei ole