Agnese lugu : "Mu ämm sekkub pidevalt meie ellu ega lase oma ainsal pojal ise elada!"

  foto : unsplash / Karolina Gabrowska    "Kui ma esim...

 

foto : unsplash / Karolina Gabrowska

 

 "Kui ma esimest korda oma ämmaga kokku sain, tundus ta väga meeldiv inimene. Ma mäletan veel, kuidas ma endamisi mõtlesin, et mul ikka veab ämmaga - küll ju kuuldud neid ämma-minia lugusid. Et minul on selline hoolitsev ja elurõõmus ämm. Ämm oli sellel ajal oma mehe maha matnud peale 30-aastast abielu, aga ta ei lasknud sellel ennast maha murda, oli tugev naine. Mulle meeldis tema juures see, et ta oli nii positiivne ja optimistlik. Meie suhe muutus, kui me mehega leidsime endale elamispinna samas linnas, kus ämmgi elas. Selline oli Mareki soov, et siis ei ole ema üksi. Noh, ämm tegi iga päev asja meie juurde, et rääkida uudiseid ja vaadata, kuidas meil läheb. Tal oli oma arvamus iga asja kohta ja kui ta minu ees kõike ei julgenudki öelda, siis selja taga ma tean, et ta ütles oma pojale, kuidas üks või teine asi peaks olema või kuidas tema seda teeks. Marek tegi ka kõik nii nagu ema tahtis. Ei minu sõna maksnud enam midagi. Küll mind väsitas see, kuidas ta meie raha luges, Marek ju ütles, palju me palka saame ja siis ämma kommentaarid, et miks me elame üle oma võimete ja kas me tuleviku peale ka ikka mõtleme ja kõik muudkui läheb kallimaks. 

 

 

Üldse rikkus ta lõpuks meie elu ära ja selle all kannatas minu ja mu mehe suhe. Mees oli vait, ei öelnud midagi. Tahtis olla oma emale meele järele, aga minuga ka tülli minna ei tahtnud. Ma ju nägin, kui ta mulle selja keeras ja midagi mühatas, et vana inimene ja las ta olla. Kord hakkas ämm mul vannituba küürima. Et kuidas ma nii must ja lohakas saan olla. Siis mul küll viskas üles ja ma pakkisin oma kotid. Marek tuli järgi. Rääkisime pikalt. Lubas, et räägib oma emaga. Mida rohkem aeg edasi läks, seda hullemaks ämm muutus. Korraga ei sobinud talle enam mitte ükski asi. Tuli aeg, kui ta hakkas mitu korda päevas helistama, et tulgu Marek ruttu, tema ei saa köögi kraani kinni või oli muu probleem. Mees siis jooksis, kasvõi südaöösel. 

Kui tütar sündis, võttis ämm kohe tütre kasvatamise enda peale, teine vanaema pidi kõrvalt vaatama, sest teisel olla juba oma lapselapsed, las nüüd tema saab ka ühe lapselapse endale, kelle eest hoolitseda. Jälle jagati mulle heldelt õpetusi, kuidas tema ajal lapsi kasvatati ja kuidas tänapäeva noored ei tea, kuidas lastega ümber tuleb käia. Kord viis ämm lapse juuksurisse ilma, et oleks minuga eelnevalt nõu pidanud, siis ma küll vihastasin - no kuidas võib üks inimene nii häbematu olla! Jälle rääkisime Marekiga pikalt samal õhtul aga mees on nagu tossike - tema ainuke ema! 

 

 

Mareki ei näinud probleemi. No tema jaoks oli ta ema ikkagi üksi ja vana inimene, tal ka vahedust vaja, et laseme tal näidata, et ta on ka vajalik. Kannatame ära. Ehkki Marek nägi väga hästi, et mulle tegi see haiget. Ämm tegi näo nagu ma oleks mingi plikake, kes midagi ei oska. Ei osanud ma küpsetada kooki nii nagu peab, ei teadnud ma, mida töömees peab sööma ja ei andnud ma mehele puhkust. Üldse olin ma ämma silmis muutunud ilmselt mingiks parasiidiks. Marek siiski lubas, et hoiab edaspidi emal paremini silma peal ja vajadusel ütleb oma mehesõna. 

Eks ta nüüd viimasel ajal on näidanud ka oma olemisega ämmale välja, kui ämm jälle minu aadressil midagi ütlema hakkab ja mul on tunne, et ämm on aru saanud ning paljuski tagasi tõmmanud. Ta ei taha ka rikkuda oma suhteid ainsa pojaga ära. Korra Marek isegi põrutas, et "Ema, aitab nüüd küll, mine palun koju!". Sellest päevast on ämm vagur ja hoiab oma arvamused rohkem endale. Ta helistab ikka oma pojale iga päev ja käib tihti meil, sest tal on igav ja tal pole midagi teha. "