foto : unsplash / Sayan Ghosh Tere. Ma mõtlesin, et ki...
|
|
foto : unsplash / Sayan Ghosh |
Tere. Ma mõtlesin, et kirjutan siia äkki, sest ma olen oma eluga nii suures ummikus, et ise ka ei tea enam, mida teha. Ma tahaks teiste arvamust kuulda. Ma luban, et teen nii lühidalt, kui võimalik.
Kolm aastat juba kestab mul suhe ühe naisega, kes on kahjuks abielus. Ta on oma mehega koos olnud umbes 10 aastat (me oleme mõlemad natuke üle 30). Mina olen teda alati sellisena tundnudki, ma tunnen ta meest ka väga hästi, hea sõber mul. Mul polnud alguses mingit tagamõtet temaga, ausalt võin ütelda seda, käsi südamel. Siis ühel nädalavahetusel toimus murre, jäime juttu ajama, väike vein ka ja naine hakkas ligi ajama, ma ei osanud ka midagi teha nagu.
Mõtlesin, et see asi jääbki nii aga tegelikult hakkasid asjad väga kiiresti arenema sellest peale. Naine tahtis palju suhelda ja rääkida, tunnistas, et tal on minu vastu tunded, et ta ei saa sinna midagi parata ja no mis ma teha sain, ilus naine ju. Sellest ajast oleme koos, me saame nii hästi läbi, ta on mu unistuste naine ja ma tean, et see on vastastikkune tunne. Ma armastan seda naist rohkem, kui midagi muud. Kui ma ei saa temaga koos olla, ma lähen hulluks ja ei tea, mis teeks ära.
Nüüd, tulles ta mehe juurde tagasi, need, kes ei tunne neid, võivad öelda, et ilus ja õnnelik paar. Lapsed, oma kodu, sõbrad. Kõik, mis vaja. Nad saavad hästi läbi mehega. Ainult, et naine ütles, et ta ei tundnud enam peale laste sündi oma mehe vastu seda, mis varem ja hakkas vaikselt eemalduma temast. Et ta enam isegi kannata, et mees teda puudutab. Mingit lähedust ei ole nende vahel. Magavad eraldi voodites. Juba ammu ei maga koos. Nende vahel ei ole enam mitte midagi naise sõnul. Naine on õnnetu, ütleb, et nutab kogu aeg. Ta on väga tugev mul.
Ta ei süüdista oma meest. Austab teda. On hooliv ja tähelepanelik tema vastu. Mul on tunne, et ta ikka armastab teda natuke aga naisel on nagu mingi kinnisidee ja raiub kogu aeg ühte ja sama, et tal ei ole enam oma mehe vastu mingeid tundeid, ta ei taha enam teda ja parem on, kui mees teda ei puuduta. Naise sõnul on kõik nende vahel läbi, sest tal ei ole enam tundeid. Ma täpsustan, et meie suhe ei olnud selle põhjuseks, sest nende probleemid said alguse juba ammu enne seda.
Kumbki neist pole süüdi. Naine ütleb, et ta pole kunagi oma meest õieti
armastanud, talle isegi ei meedi see mees, mehel olla selline imelik
huumorimeel, naine ei saa aru tema naljadest, talle ei meeldi isegi mehe
lõhn enam tema enda sõnul, ükskõik mis, ta ütleb, et ta mees pole mingi suur
armastus tema elus. Midagi head ta tema siiski näeb ka.
Minu arust ei sobi nad lihtsalt omavahel kokku. Liiga erinevad võib-olla. Ta ei saa ju sundida ennast armastama meest, kelle vastu pole tal enam tundeid. Armastus on midagi muud, seda ei saa sundida.
Ma ütlesin siis naisele, et tehku oma valik - kas mina või oma mees. Naine ütles, et ta ei ole valmis oma meest maha jätma, kardab tulevikku, kardab, et teda hakatakse süüdistama, kardab, et temast ei saada aru ja lähedased mõistavad ta hukka. Kardab, et teeb vale valiku. Ja ütles, et ta ei tule ära ja tunneb, et peab oma mehega jääma. Ma tean, et ta armastab mind ja see ei ole kerge tema jaoks. Kas mõistuse hääl võib tõesti olla nii tugev?
Ma olen 100% veendunud, et varem või hiljem jätab ta oma mehe maha. Ta ei saa ju elada 30 aastat mehe kõrval, keda ta ei armasta ja kellega tal pole enam midagi. Mees armastab teda ja tahab teda, ta kannatab sellepärast, et naine teda eemale tõrjub. Naine kannatab ka, sest ta ei taha enam oma meest. Ja nii nad kannatavadki mõlemad hoolimata oma ilusast elust, kaunist kodust ja toredatest lastest.
Muidugi ma kardan temast ilma jääda aga ma ei taha, et ta langetaks vale
valiku. Mida teie arvate sellest?
.png)
.png)
Kommentaare ei ole