Lugeja kiri : "Avalik kiri ühele kallile inimesele"

    foto : pixabay / StockSnap   "Selle kirja mõte ei ...

 

 

foto : pixabay / StockSnap

 

"Selle kirja mõte ei ole tekitada poleemikat siin (ent kõigest hoolimata olen ma valmis kuulama ära teiste arvamusi), pigem on selle kirja mõte hoopis see, et ma tahan öelda inimesele, kes on mulle kõige kallim, kui palju ma teda armastan.

See kiri on sinule, kallis D. Ma otsustasin sulle kirjutada avaliku kirja, mida ma saaks teistega jagada ja samas öelda sulle, et mu tunded on ikka samad. Võib-olla ei loe sa seda kirja kunagi aga kui sa peaksid siia sattuma, siis sa tunned ennast ilmselt ära selles kirjas. See kiri on sulle...

Millest ma siis alustan? Võib-olla meie kohtumise algusest. 

On sul veel meeles, kuidas me kohtusime? Ühes tutvusmisportaalis (mis on mõeldud juba suhtes olevatele inimestele). Ma tegin endale konto, sest suhe oma naisega ei olnud ammu enam see, mis varem, me olime koos küll aga samas lahku kasvanud aja jooksul. Palju tülitsemist ja näägutamist tühjade asjade pärast, pidevad vaidlused ja soov teha kõigele lõpp, naine oli külm nagu kala, ei lasknud ennast puudutada, täielik tühjus ja mõttetus.... Ma tundsin ennast üha rohkem üksikuna, üritasin midagi ette võtta, et suhe toimiks enne, kui ma saatusliku sammu teen. Kahjuks edutult. 

Niisiis tegin ma konto endale suhtlusportaali. Hinnad tundusid alguses hirmutavad aga ilmselt see nii käibki, et tänapäeval ei saa midagi tasuta. Läksin mänguga kaasa. Koostasin endale profiili, lisasin paar fotot endast, üks täiesti suvaline ja lihtne pilt, kus ma olin seljaga, teine vaatega mägedele viimase sügisese retke ajal. 

Seejärel hakkasin otsima seda, kellega suhelda. Ma ei mõtelnud eriti, kas sellest võiks edasi areneda mingi pikem suhtlus kellegagi või tahan ma niisama põgusat ajaveetmist.  Tahtsin ainult seda, et inimene, kellega ma suhtlen, oleks minu vastu siiras ja aus. Vastasel korral pole mõtet seda sammu ette võtta. Kahjuks enamik profiile ei pakkunud üldse huvi, sest olgem ausad, paljud otsisid lihtsalt üheöösuhet või olid nõudmised liiga suured või oli inimene liiga vana ega vastanud minu ettekujutlustele.

 

 

 

Mõned kasutajad tundusid huvitavamad aga see ei viinud kuhugi, ei sobinud me välimuselt või ei vastatud kirjadele või oli üldse mingi spämm. Kes teab. 

Lisaks sellele, et ma raiskasin oma raha sellise lolluse peale, tekkis samas ka tunne nagu raiskaks ma oma aega täiesti mõttetult millegi peale, mis mind üldse ei huvita.

Natuke raha mul veel alles oli seal kontol, tänu millele sain veel paarile inimesele kirjutada. Peale seda mõtlesin nii, et aitab küll sellest jamast, teen lõpparve kõige selle värgiga.

Nägin siis ühe kasutaja profiili, kes tundus huvitav: 42-aastane naine - peaaegu 20 aastat minust vanem -  ja abielus. Tavaliselt ma üle 40-aastaste naiste profiile üldse ei vaadanud. Aga seekord ma ikkagi heitsin pilgu peale ma ei tea miks ja lugesin su kirjeldust. Ma peaks ütlema, et see oli üks väga ilus üllatus, mis sa olid sinna kirja pannud. Mitte ühtegi pilti sinust ei olnud aga kirjeldus profiili all oli muljetavaldav, lausa luulelises vormis! Välimuse kirjeldus oli täpselt see, mida ma olin otsinud, seega ma mõtlesin kohe, et proovime järgi, mis siin ikka mõtelda nii kaua. 

Ma tundsin mingit rahulolu, kui ma sulle kirjutasin, samas mõtlesin ma ka, et ega sa nagunii ei vasta, miks sa peaksidki unistama mingist suhtest endast nii palju nooremaga?

Ja ometi... ometi... ometi .... Sa vastasid mulle! Mitte ainult ei vastanud aga sa kirjutasid ka, kui rahul sa oled, et ma sinuga ühendust võtsin ja et ma vastan just sinu ootustele jne. 

Me hakkasime omavahel suhtlema, õppides teineteist tasapisi lähemalt tundma ja märkamatult ka armastusest rääkima. Miski tõmbas mind sinu poole hoolimata sellest, et ma polnud sind iialgi näinud. See oli ilmselt vastastikkune, nii palju, kui ma sinu jutust aru sain.

Tutvumisportaalist läksime me sujuvalt Whatsappi peale üle ja  veetsime terved õhtud kuni varaste hommikutundideni välja teineteisele kirjutades. Sa saatsid mulle ka oma pildi : see oli taas ilus üllatus näha, et sa oled nii ilus naine. Sa näed palju noorem välja kusjuures oma tõelisest vanusest.

Meie vahel tekkis kohe lähedus, nagu tunneksime me juba ammu teineteist, teisiti ei saa seda lihtsalt kirjeldada. Me leppisime kokku esimese kohtumise, kolm nädalat peale seda, kui olime hakanud suhtlema. Mida enam aeg aga edasi läks, seda rohkem tahtsin ma sind näha päris elus.

Panime siis kokkusaamise kuupäeva paika. Mõlemad olime vabad sellel päeval, kaaslased olid tööl. Me üürisime ühe majutuse selleks õhtuks, et olla segamatult koos.

Esimese kohtumise ajal olime mõlemad ilmselgelt natuke kohmetud, mis on ka normaalne aga ma ei unusta kunagi seda päeva. Me ei julgenud isegi musi sulle teha aga niipea, kui ma sind nägin, tahtsin ma sind suudelda. Kui ilus naine sa oled, kas sa ise ka seda tead?! Mul tekkis hirm, et ma pole piisavalt tasemel sinusuguse jaoks. 

Käisime söömas. Mõlemad tagasihoidlikud ja kohmetud aga mu põlv riivas aeg-ajalt sinu põlve ja käsi sinu kätt. Mina maksin arve. Vähemalt kombeid ma tunnen.

Pärast jalutasime me ühe järve ümber. See oli imeline õhtu. Me rääkisime kõigest, mis südamel, oma elust, sina oma probleemidest mehega, kes sind enam ei tahtnud, ei puudutanud ega armastanud. Ma nägin pisaraid su põskedel. Meie pilgud kohtusid. Seejärel me suudlesimegi, see oli mu elu ilusam suudlus. Meie esimene öö oli unustamatu. 

Me ei olnud veel armunud aga ma tundsin tugevat külgetõmmet ja lähedust sinu vastu.

Nii me hakkasimegi kohtuma. Kord sinu juures, kord minu juures, siis hotellis, siis autos.... Ükskord saime me koos olla lausa terve nädalavahetuse. See oli mu elu kõige ilusam nädalavahetus. Sellel hetkel ma teadsin, et ma armastasin sind ja sina armastasid mind. Tegelikult see rõhus meid mõlemaid, me tundsime mõlemad end natuke süüdi, ma tean, et sina tundsid ka sama, sest me ei olnud vabad ja samas polnud meil mingit võimalikku ühist tulevikku. Mina kavatsesin pere luua ühel hetkel ja lapsi saada, sina olid enda omad suureks kasvatanud ja ei tahtnud enam lapsi. Mind ei huvitanud see, mida teised meist mõtelda võivad, sind pani see muretsema, sind häirisid teiste pilgud rohkem, kui mind. Mina tahtsin sinuga koos olla ametlikult, sina tahtsin mind hoida öeldes, et ma olen liiga noor.

Kõik, mis meie vahel oli, oli imeline  : meie suudlused, meie koosveedetud hetked, meie jutuajamised... Hoolimata sellest, et ma nägin ju väga hästi, et sul oli midagi hinge peal. 

 

 

 

Telefonis ütlesid sa mulle, et sa mind armastad, et ma olen kõige parem mees, just selline, keda sa olid otsinud kogu oma elu. Kui olukord oleks teine, oleksid sa juba oma mehe maha jätnud ja kolinud minu juurde. Aga sa leidsid, et ma olen ikkagi sinu jaoks liiga noor, sa kartsid teiste arvamust ja ei tahtnud mu elu rikkuda.  Ma tunnistan, et mul olid pisarad silmis, kui ma palusin sul lõpetada selline jutt, et sa oled just see naine, keda ma olin oodanud ja mind absoluutselt teiste arvamus ei huvita, et see oled sina ja ei keegi teine, kellega ma tahan koos olla. Sa tahtsid lõpetada meie suhet, mina ei olnud sellega nõus. Sa tahtsid teha lõppu selleks, et mind hoida, mitte sellepärast, et sa minust enam ei hoolinud. 

Me leppisime uue kohtumise kokku. Seekord hotellis. See oli imeline kohtumine nagu ikka. Nagu ikka nende vahel, kes teineteist armastavad. Seejärel rääkisime jälle sellest, mis sulle rahu ei andnud. Mõlemad olime kindlad, et me oleme loodud  teineteise jaoks, selles ei olnud kahtlustki. Samas jätkasid sa ikka seda vana juttu, et sa ei taha minu elu ja tulevikku ära rikkuda, et me ei saa koos olla ja nii edasi. Mul oli väga valus seda kuulda, sest ma armastasin sind aga sul oli õigus. Sa nutsid, kui sa seda mulle rääkisid. 

Sinu soov oligi see, et see jääks meie viimaseks kohtumiseks, sest olukord oli täiesti kontrolli alt väljumas. See oli meie viimane hetk olla koos, see oli viimane kord, kui ma sulle ütlesin, et ma sind armastan. Ning seejärel jätsime me hüvasti, sest sina tahtsid seda. Me läksime lahku alles südaöösel. Me pidime lõpetama selle suhte, mille lõppu me kumbki ometi ei tahtnud. 

 

 

Parklasse jõudnud, ei tahtnud ma sul minna lasta. Ma hoidsin sind oma käte vahel ja tahtsin sind lõhki suudelda. Nii sina, kui mina - me teadsime samas, et tegelikult on see ainus võimalus. Me nutsime mõlemad, sa pühkisid mu pisarad ära, mina suudlesin iga su pisara, mis su põsel säras, kallistasime teineteist mitu korda nii tugevalt, kui võimalik.

Ja siis sa läksid. Järgmisel päeval helistasin ma sulle aga sa ei vastanud enam. Sa olid mu numbri ära blokeerinud. Sa olid mulle jätnud viimase sõnumi, väga ilusa sõnumi, kus sa kirjutasid, et ma olen sinu elu armastus ja et sa ei unusta mind kunagi ja et oleks olukord teine, siis oleksime me võinud saada koos õnnelikuks. 

Sina tahtsid hoida oma abielu, mina aga otsustasin oma suhte naisega ära lõpetada. Mitte sinu pärast aga kohtumine sinuga oli avanud mu silmad ja pannud mind mõistma, et see suhe ei oleks enam toimida saanud nii või naa. Tunded olid kadunud ja tahtmist ka enam ei olnud. 

Ma ei tea, mida tulevik toob, ühel hetkel hakkan ma oma pere loomise peale mõtlema aga sina jääd alati selleks naiseks, keda ma kunagi ei unusta.

Sinule, mu kaunis lill, ma soovin parimat, sest see ongi armastus, kui sa tahad, et teine inimene oleks õnnelik. 

Ma armastan sind, kallis Dagmar. "