Lugeja mure : "Mida teha, kui naine ütleb, et ta armastab kedagi teist? "

  foto : unsplash / Annie Spratt      "Ma ei ole kind...

 

foto : unsplash / Annie Spratt

 

 

 "Ma ei ole kindel, kas ma peaksin sellest loost üldse siia kirjutama. Võib-olla tunneb ta ennast selles kirjas ära ja see paneb teda natukegi mõtlema selle üle, millise käki ta mulle kokku keeras. Naine ütles mulle nimelt eelmisel kuul, et armastab nüüd kedagi teist ja ta ei tea enam, mida edasi teha. Et kumba valida. Tehes netis otsingut avastasin, et ma polegi ainus mees, kellele naine sarved pähe teeb ja naiste seas on see üsna tavaline asi ilmselt , et oma mehe vastu kaovad tunded ära ja kohe plaksti tekib keegi teine. Mõni mees vist lausa ootab, et saaks teiselt naise üle lüüa. Me oleme suht noored veel, mina 32, temake on 28 aastat vana, 2 last kasvavad ka peres : 4 ja 8 aastased. Koos oleme juba 9 aastat olnud, maja sai just valmis, tükk aega võttis see ehitamine aega aga aasta tagasi sai siis sisse kolitud. 

Nonii. Kuu aega tagasi tuli naine sellise jutuga lagedale, et ta tahab lahku minna. Ta ei näe enam mõtet, miks me koos elame, kui tunded minu vastu pole enam samad, mis enne. Ütleme nii, et see tuli nagu välk selgest taevast, oleks ma enne midagi näinud aga mitte miski ei lasknud aimata, et ta ühel heal päeval sellise jutuga lagedale tuleb. Ma arvasin, et ta on rahul oma eluga. Ma ei eita, et mul ei olnud majaehituse ja tööprobleemide kõrvalt naisega nii palju aega koos olla, kui varem, ta tegi paljusid asju üksi lastega ja pidi kõike muud organiseerima. 

 

 

Aga see ei ole õigustus. Kuidas saavad tunded niimoodi kaduda üleöö? 

Kõige hullem veel on see , et ta armastab kedagi teist, kes on temast 15 aastat vanem. Naine ütles, et minu vastu ei tunne ta mitte midagi enam, kõik on meie vahel läbi, tal on kahju jne, ta ei taha mulle haiget teha. Ta on tänulik kõige eest, mis ma olen ta heaks teinud ja et see kõik ei muuda fakti, et meil on ühised lapsed ja ma olen väga hea isa.

Nädal aega rääkisime sellest kõigest.  Ma palusin, et ta annaks meile vähemalt ühegi võimaluse. Kui mitte muidu, siis laste pärast. Ta nõustus peale pikka veenmist. Ta helistas samal päeval sellele mehele, nad rääkisid kaks tundi vist, ma ei kuulanud, millest nad rääkisid, see on nende omavaheline asi. Aa, teine asi, naine vandus mulle, et nad pole koos vahekorras olnud (ja mina rumal usun kõike, mida ta räägib) aga juba see, et ta kedagi teist armastab, teeb mulle ikkagi raskelt haiget. Oleks ta mind kellegagi petnud füüsiliselt, oleks mul vähemalt mingi võimalus, ma annaks talle selle nõrkusehetke andeks aga nüüd?

Kolm nädalat on möödas ja ma näen, et ta kannatab päris palju. Ta on jälle hakanud selle mehega suhtlema, ta ütles, et nad saadavad sõnumeid aga kokku pole saanud vahepeal. Ja et see ei tähenda mitte midagi. Ta ei tea ikka veel, mida ta tegema peaks, ta on kõige õnnetum inimene maailmas, ta ei taha, et keegi tema pärast kannatama peab ja ta ei julge mingit otsust teha. Ma ei saa päris kindel selles olla aga tema sõnul pole nad vahepeal kokku saanud. Aa ja siis see ka veel, et praegu ta ootab, kuni see mees on oma naise juures ära tulnud, ta pidi oma elamist otsima hetkel, seni elab veel naise ja lastega sama katuse all, sest naisel on depressioon ka veel. 

Eelmisel nädalal käisime perenõustaja juures ja veebruaris on meil puhkuseplaanid koos lastega tehtud. Võtame aega endale. 

Ma tunnistan, et ma ei tea enam, mida mõelda kogu sellest loost, ma olen viimase kuu ajaga kümme kilo vist kaotanud, mul ei ole enam und, ma olen magamata kogu aeg, hea on, et ma pole avariid teinud. Täna hommikul me vaidlesime ikka kõvasti, minu arust on ta lihtsalt üks suur egoist, kes mõtleb ainult iseenda peale. Mis ema ta selline on, kui ta oma laste peale ei mõtle. Lõppes sellega, et ta pani saapad jalga ja läks minema. Pole siiamaani tagasi tulnud. 

Töö juures läheb kõik allamäge, ma ei suuda keskenduda, hea on, et mind pole veel lahti lastud, ma teen ikka selliseid vigu, mida ma enne ei teinud. Vahepeal tekivad tõelised mälulüngad. 

Me magame ikka edasi samas voodis ja oleme mitu korda vahekorras olnud. Kui ma ütlen talle, et ta on kallis ja armastan, siis ta ei vasta mulle, keerab näo ära.  Ta laseb end kallistada. Ma arvasin, et olen talle vastikuks muutunud nüüd, kus ta kedagi teist armastab aga ilmselt mitte. Elu on üllatusi täis. 

 

 

Me oleme päris palju sellest kõigest omavahel rääkinud ja üks, mis mind kummitama jäi, oli see, kui ta ütles, et me ei olnud piisavalt koos enne laste sündi. Ma ei saa aru ainult, miks ta siis otsib selliseid mehi, kellel on ka lapsed? Ma olen talle ütelnud, et ma tahan ta nägu näha sellel päeval, kui talle kohale jõuab, millise vea ta on teinud ja kui selle teise mehe vastu on ka tunded kadunud. 

Teine oluline fakt, millest me oleme põgusalt rääkinud (tema ise on alustanud seda teemat), on see, et kui me kohtusime, oli ta juba kellegagi koos. Ta ütles, et ma ilmselt arvan, et ta ongi mingi naine, kes mehi petab aga et see on vale. See mees praegu on keegi teine, see on tema suur armastus ja ta ei saa sinna midagi parata. Oma arvamust ma talle välja ei hakanud ütlema, pärast hakkab jälle pisaraid valama. Aga minu arust on tal küll selle asjaga mingi probleem. 

Selle teise mehe vastu on mul selline viha, et kui ma temaga kokku saaks, siis ma ütleks talle, kes ta on. Nagu hunt lambakarjas. Ma loodan, et tema poolt vähemalt pole mingit armastust, ta mängib niisama teise inimese tunnetega. Ma olen mõtelnud, et otsin ta üles ja räägin nagu mees mehega. 

Naine omalt poolt käib nüüd mingis foorumis, kus lahutatud ja kärgperega vanemad omavahel suhtlevad. 

See, mida naine teeb, teeb mulle tõsiselt haiget. Mul on häbi oma lähedaste ees, mul on raske ennast ära tunda, ühel hetkel olen ma tema peale nii vihane, et olen valmis talle kallale minema ja teda raputama, et ta aru saaks, mida ta teeb oma lolli aruga, siis hakkab mul iseendast kahju, et ma nii loll olin kõik need aastad ja midagi ei näinud. 

Ma ütlesin, et ootame veebruari puhkusereisi ära ja vaatame siis, mis saab. Ma ei pea enam kaua nii vastu, selles pidevas stressis ja närvipinges. 

 

 

Ma armastan oma naist ja ilmselt sellepärast ta veel ongi minuga. Ma pole teisi naisi vaadanud kogu selle aja , mis me koos oleme olnud, ei ole kunagi tema vastu olnud vägivaldne ja pingutanud, et perel millestki puudust ei oleks. Tagantjärgi vaadates tundub, et ma oleksin raha teenimise asemel pidanud naisega rohkem koos olema, vähemalt oleks mu pere alles jäänud. 

Ma kahetsen nii meeletult paljusid asju ehkki tema pettis ju kokkuvõttes mind, mitte mina teda. 

Ma ei tea enam, mida teha. Mida teie teeksite minu asemel? 

Ma olen pakkunud, et alustame otsast peale ja vaatame, mis välja tuleb. Et see võib meid veelgi lähedasemaks muuta. Ma olen nõus end tema pärast muutma. Vigadest ju õpitakse. 

Kui poleks lapsi, siis ma ei hoiaks teda nii väga kinni. Vähemalt ei näeks ma teda iga päev nutmas ja ta ei peaks nii palju kannatama. Aga lastel on vaja ema. Aga mina ei saa võtta juba oma laste pärast mingit otsust vastu. Kui nad on juba suuremad ja saavad asjadest paremini aru, siis on neil õigus teada, et mitte mina ei tahtnud ära minna vaid nende ema. 

Elu on muutunud tülgastavaks ja vastikuks, miski ei paku enam rõõmu praegu. Ma ei ole kindel, et ma nii sellise pinge all pidevalt elades kaua enam vastu pean.

Ma tahtsin lihtsalt ennast tühjaks rääkida. "