Lugeja mure : "Kes veel on jõulude ajal üksi? (Mees läheb lastega ämma juurde)

foto : unsplash / Jason Blackeye     "Tere. Ma tahan l...

foto : unsplash / Jason Blackeye

 

 

"Tere. Ma tahan lihtsalt ennast tühjaks rääkida, ma ei tea enam, mida ma tegema peaksin, selline kurbus on hinges ja ma ei tea isegi, kuidas sellest olukorrast lastega rääkida. 

Jõuluõhtul nagu ikka oleme tavaliselt ämma juures olnud. Mu ämmal on algusest peale midagi minu vastu, ta võib teha oma sõnadega ikka väga palju haiget aga mitte oma poja ees, vaid siis, kui kedagi kõrval ei ole ja nagu muuseas möödaminnes. 

Ma tunnen, et ei jaksa enam nii. Oma ämma ma tunnen juba kaua, me hakkasime mehega käima siis, kui me mõlemad olime teismelised alles aga ämma suhtumine minu suhtes pole mitte kunagi muutunud. Mina tean, kes ta tegelikult on, ta võib olla tõeline nõid, kui tahab. Ta on teinud oma pojale selgeks kõigi nende aastate jooksul, et ma olen kole, laisk, ei oska oma lapsi kasvatada, ei oska kodu koristada, ei oska süüa teha, ei oska oma mehe eest hoolitseda... Ja ta teeb seda kõike veel nii, et mu mees ei saa aru, et ta ema on õel ja minu vastu kuri. 

 

 

Mina leian, et see on alatu ja ebaõiglane minu suhtes. Mees lihtsalt neelab alla kõik, mis ta ema talle ütleb ega anna endale aru, et tegelikult on ta oma ema mõju all. Ja nii on see algusest saadik olnud meil, mitte midagi pole vahepeal muutunud, kõigepealt selle pärast ilmselt, et ma ei olnud selline minia nagu ta oleks tahtnud ja kes ta pojale sobiks. Mina ei ole selline nagu tema ja mul võttis ikka väga kaua aega, et aru saada, et ta mind ei salli. Ma üritasin kõik teha, et talle meeldida. Teiseks, ma olen kogu elu kannatanud mingi alaväärsuskompleksi all ja ma pidasin ilmselt normaalseks, et ta minusse nii suhtub, eriti veel sellepärast, et mees mitte midagi ei ütelnud ka omalt poolt, oli vait ja ei astunud kunagi minu kaitseks välja. Ainus, mis ta ütles mõnikord, et ta emal on olnud raske elu ja temast tuleb ka aru saada, katsume meie olla targemad. Ma tõesti lootsin oma südames, et kui ma olen ämma vastu hea, siis meie omavahelised probleemid kaovad. Ta on alati lastega saanud nii palju kokku, kui on tahtnud, me käime tema juures nii tihti, kui võimalik ja tema käib meil paar korda aastas. Ma lootsin, et ajapikku õpib ta mind hindama ja armastama nagu pereliiget. 

 

 

Tänaseks päevaks olen ma lootuse kaotanud temaga kunagi normaalselt läbi saada. Ma ei taha, et ta minu laste ees ütleb mulle midagi, mis võib mu enesehinnangule halvasti mõjuda ja lapsed on juba nii suured, et saavad ka aru. Ma ei usu, et ma olen nii halb, nagu ta tahab seda teisi uskuma panna ja oma pojale selgeks teha. Jah, meil on ka omad probleemid mehega olnud, meil on ka raskusi ette tulnud selle paarikümne aastase kooselu jooksul aga me oleme kõikidest probleemidest üle saanud ja see ongi ju kõige tähtsam ja oleme ikka koos üks pere. Mis õigus on mu ämmal vahele sekkuda? Mille pärast ta tahab ikka veel meid mehega lahku ajada? Mis rahuldust see õelutsemine talle pakub? 

Sellel suvel oli meil esimene tõsisem jutuajamine ämmaga, sest ma olin otsustanud, et ei lase tal enam endale pähe istuda. Mu mees oli selle jutuajamise juures, ta on mulle omavahel öelnud, et toetab mind aga oma ema juuresolekul ei julgenud öelda ainsatki sõna. Mitte ainsatki piiksatust ei tulnud tema suust kogu selle jutuajamise vältel. Tegelikult kardab ta oma ema, vähemalt minul on selline tunne peale kõiki neid aastaid, mis ma temaga olen olnud.

Peale seda tüli ämmaga ja tühjusetunnet, mida tekitas teadmine, et mu mees mind jättis praktiliselt üksi oma emaga meie omavahelisi asju selgeks rääkima ilma, et ta oleks vähimalgi määral näidanud välja, et ta mind toetab, peale seda suurt alandust, tunnen ma oma hinges tõelist masendust. Mis on seotud ühelt poolt ka sellega, et ma kaotasin sellel aastal oma parima sõbranna, kes oli raskelt haige. 

Sellel aga ei olnud mingit seost sellega, et ma otsustasin ämmaga rääkida aga ilmselt üks asi mõjutas teist mingil määral, sest see jutuajamine leidis aset mõni aeg peale sõbranna surma, mu närvid olid lihtsalt nii pingul, et ma ei suutnud enam vastu panna.

See aga, et mu mees ega mu lapsed mind ei toetanud, teeb mulle kõige rohkem haiget.

 

 

Ja sellepärast, võttes kõike eelnevat arvesse, olen ma otsustanud, mitte selleks, et neile kätte maksta (aga miks ka mitte lõppude lõpuks) vaid pigem selleks, et ma ei tunne end piisavalt tugevana, et ämmaga ühe laua taha istuda (psühholoogi soovitus on sama), mitte minna sellel jõuluõhtul ämma juurde. Ma lisan veel juurde, et mu mehe vend on üsna samasugune argpüks oma ema ees nagu mu mees, mehevenna naisega saab ämm aga hästi läbi ja kiidab teda kogu aeg minu ees). 

Mees ütles, et okei, ta läheb siis üksi oma ema juurde lastega. Oma sõnul ta saab minust täiesti aru aga ta ema ikkagi ootab meid ja ta ei saa emale pettumust valmistada (ehkki teine poeg tuleb ka oma perega, nii et tegelikult ei oleks ämm ju üksi aga mina jään nüüd täiesti üksi jõuluõhtul).

Ma ei tea aga see teeb mind väga kurvaks. Olla jõuluõhtul üksi. Ja et mu lapsed ei ole minuga. Ma tunnen, et ma ei ole midagi teinud, et sellist kohtlemist ära teenida. Ja lapsed ei ole ju ka süüdi. 

Ämm tahab, et ma ta mänguga kaasa läheks ja mina ei ole enam nõus tema reeglite järgi elama. Kui ma läheks sinna jõuluõhtuks, tean ma täpselt, et pean istuma nagu tulistel sütel ja ei tea kunagi, kust jälle midagi tulemas on. Ma olen kogu sellest olukorrast väsinud ja ei tea enam, mida ma tegema peaksin. Ma ei saa sellest mitte kellegagi rääkida, sest mu mees on lukus kõige suhtes, mis puudutab ta ema. "