Lugeja palub abi : "Äkki keegi oskab aidata? "

foto : pexels / Oleksandr P      "Tere. Ma olen hetkel...

foto : pexels / Oleksandr P

 

 

 "Tere. Ma olen hetkel oma elus hästi keerulise probleemi ees ja vajan tõesti teiste abi. Nimelt pole ma mitte iialgi aru saanud neist naistest, kes lubavad meestel ennast halvasti kohelda. Ma olen ikka mõtelnud, et alati on ju võimalik ära minna, eriti, kui mees sulle juba kätega kallale tuleb. Mis mõttes peab naine kannatama kõik ära ja laskma endaga kõike teha? Kas naisel siis üldse mingit eneseväärikust ei ole? Mina oleks selliste asemel uksest välja astunud või tõstnud mehe kõikide kodinatega ukse taha. 

Mul on endal ka raske uskuda, kuidas see juhtus aga ma armusin täiesti ülepeakaela oma töökaaslasesse hoolimata sellest, et ma olin teadlik sellest, et tal on seadusega probleeme. Tegelikult jäi ta mulle silma kohe, kui ta meile aasta alguses tööle tuli ja ma nägin väga hästi, et mina ka talle meeldisin. Tegelikult meeldis ta kõikidele meie naistele. 

Ta armastab mind, vähemalt oma sõnade järgi aga ta vist ei tea, mida armastus tähendab. Ma arvasin, et ta muutub aga tegelikult on ta kogu aeg teiste naistega flirtinud - seltskonnas ja töö juures. Kõik need naised muidugi keerlevad ta ümber ja piiravad teda. Ta räägib telefonis kogu aeg kellegagi, ma saan väga hästi aru, et mingi naine jälle. Puhkuse ajal suvel me praktiliselt kokku ei saanud ehkki ma teadsin, et ta käis vahepeal oma kodus. Ta ei vasta mu sõnumitele kunagi kohe vaid mitu tundi hiljem. Mõnikord alles järgmisel päeval. 

 

 

 

Tal ei ole minu jaoks palju aega, ta on kogu aeg sõpradega koos. Nüüd, kus me enam koos ei tööta, näen ma teda ainult paar korda nädalas. Ma olen teda oma vanematele tutvustanud ja sõpradega kokku viinud, tema sõpru ega sugulasi ma ei tunne. 

Mõnikord ma saadan talle sõnumi lihtsalt, et öelda, et ma armastan teda ja mõtlen tema peale aga ta isegi ei viitsi vastata. 

Keegi ei saa aru, mida ma sellise mehega üldse teen, et ta ei ole ju minu jaoks. Sellepärast ma vajangi teie abi. Ma ei tea ise enam, mida teha. Ma mõtlen kogu aeg tema peale, ma ei saa teda oma südamest enam välja. Kui me koos oleme, on mul tunne, et me oleme teineteise jaoks loodud. Ta tahab päästeametisse tööle minna, et siis on tal kindel sissetulek ja kolime kokku. 

 

 

 

Mõnikord saadab ta mulle pika sõnumi, et ta on nii õnnelik, et ma tal olemas olen ja et ta nii armastab mind. Et ta elu pole ilma minuta midagi väärt aga tal on nii palju probleeme. 

Kui me koos oleme, siis ma näen, et ta on õnnelik ja et ma olen tema jaoks tähtis. Ta ütleb, et tahab ennast minu pärast muuta. Ta on mulle lilli saatnud, et vabandust paluda, kui ta on mõnikord liiga äkiliseks läinud ja ta lubab, et muudab ennast. Ta on nii palju lubadusi mulle andnud aga ei pea mitte ühestki kinni. 

Järgmisel nädalal on mul sünnipäev. Temal on aga juba omad plaanid selleks nädalavahetuseks, ta läheb sõpradega mingile saunapeole. Ma olen otsustanud selle suhte temaga ära lõpetada, kui ma pean nii palju kannatama sellepärast, pole sel mingit mõtet. Eelmisel nädalavahetusel mul oli üks tähtis asi talle edasi öelda, ta vastas mulle alles järgmisel päeval. See oli viimane piisk. Ma olen liiga palju kannatanud temaga. 

Ma tean, et mul pole mõtet temaga enam jamada aga miks ma teda oma peast välja ei saa?  Ma ei suuda enam magada, söögiisu ka ei ole. Ometi ma mõtlen kogu aeg tema peale, ma ei oska ilma temata elada. Kui ta suvatseb mulle kirjutada või kui me saame kokku, olen ma õnnelik. Ta ei hooli ju minust üldse. 

Ma ainult nutan viimastel ajal, ma ei tea, kuidas ma ilma temata oskan elada. Ma tean, et teda see absoluutselt ei huvita, ma isegi ei tea, kas ta märkab, kui ma talle enam ei kirjuta. Ma olen ise endale selle supi kokku keetnud ja pean ise sellest välja saama. 

Palun öelge, mida ma tegema pean? "