Elust enesest

        Ü hel õhtul istusin ma kamina ees ja tegelesin oma kirjatööga, kui järsku lahtise rõdu ukse vahelt piilus k...

 

  

 

Ühel õhtul istusin ma kamina ees ja tegelesin oma kirjatööga, kui järsku lahtise rõdu ukse vahelt piilus kaks säravat silma. Istusin liikumatult. Kartsin, et need silmad kohe kohe panevad jooksu.

Möödus ehk tunnike, enne kui ta püsti tõusis ja ära läks. Nägin, et see oli kassike. Küllap on mõne naabri oma, mõtlesin ma, või on tal kõht tühi. Igaks juhuks panin rõdu ukse taha tassikese piimaga  ja tükike liha. Hommikuks olid need kadunud. Täitsin nõud uuesti, sööjat ennast aga ei õnnestunud mul näha.

Tegelesin jälle oama tööga, kui nägin uksel juba tuttavaid säravaid silmi. Nüüd oli ta natuke lähemale tulnud - päris uksepaku peal pikutas. Ta vaatas pingsalt kaminatuld ja olles samas koguaeg hüppevalmis minema jooksma. Sooja saanud kadus ta öösse.

 

 

 

Sellest päevast peale külastas mind kassike igal õhtul. Tuli, soojendas ennast ja läks jälle tuldud teed. Kõik need õhtud me ainult jälgisime teineteist, ta ei usaldanud inimesi, ehk olid tal kurvad kogemused nendest.

Suvest sai sügis ja õues puhusid külmad tuuled. Kassikest aga ei olnud ma juba mitu nädalat näinud. Ainult toidu järgi sain aru, et ta ei ole mind ära unustanud. Nii soe tunne käis südamest läbi.

Ühel õhtul olid aga need säravad silmad rõdu ukse taga.

Läksin läbi avatud ukse, uskumatu, aga kassike tuli tuppa ja lubas mul enda järel ukse sulgeda.

Siis nägin ma, et ta suus rippus mingi tombuke.

Ta läks kamina juurde, pani tombukese maha ja hakkas teda hoolega pesema, minust välja tegemata. Ta aina lakkus ja nii kõvasti nurrus kui üldse üks kass seda teha suudab... see oli imeline.

Sel ööl magasid nad kamina ees kahekesi.

 

 

 

Hommikul äratas mind hale kassilapse näugumine, läksin vaatama mis lahti.

Kassilaps näugus ja lakkus ema silmi.

Kassiema aga oli surnud.

Tuli välja, et kassiema teadis, et ta on väga haige. Sellepärast käis ta läbi palju uksetaguseid, et leida oma lapsele soe ja turvaline kodu.

Viimasel koosveedetud õhtul jagas kassiema oma lapsele, eluks vajalikke õpetusi, oma kõlava nurrumisega.

Sellist nurrumist võib inimene üks kord elus kuulda ja isegi seda pole kõigile antud.

Kassiema puhkab sirelipõõsa all viimses puhkepaigas, olles täitnud oma missiooni.

Kassilapsed sai aga tubli, väga puhas ja väga tark kassitüdruk, kes elab praegugi samas kodus, sama perenaise juures.

Tema lemmikkoht on kamina ees, padja peal, kus ta jälgib oma suurte säravae silmadega tuleleeke.

Just nagu ta emagi.

Vaata hoolega, ega sinu ukse taga ei ole järsku kahte suurt säravat silma!