foto : unsplash / Léa Dubedout Tere. Ma olen hetkel na...
foto : unsplash / Léa Dubedout |
Tere. Ma olen hetkel natuke segaduses ja sooviksin teiste arvamust
kuulda. Nimelt kohtusin ma ühes suhtlusportaalis ühe mehega 4 kuud tagasi,
tema on 40-aastane soomlane ja olen mina 35-aastane naine. Meid seob
mõlemaid huvi maalimise vastu. Tema maalib ja mina ka. Lihtsalt niisama, oma
lõbuks. Meid mõlemaid huvitab see ja sellepärast ilmselt tekkis meil ka
palju ühiseid teemasid. Me oleme mõlemad vallalised, tema elab Soomes.
Me hakkasime üsna ruttu suhtlema, alguses maalikunstist. Saatsime teineteisele sõnumeid iga päev. Siis igal hommikul väike tere ja kuidas läheb ning õhtul, et ma mõtlen su peale. Siis hakkasime helistama ja rääkisime ikka tundide kaupa. Vähehaaval õppisime nii teineteist tundma, rääkides omavahel asjadest, millest igale ettejuhtuvale ilmselt ei räägiks.
Terve viimase kuu on ta andnud mõista, et ta tunneb minu vastu suuremat huvi ja tahaks mind lähemalt tundma õppida. Et tal on tunne nagu oleks ta mind kogu elu oodanud. Et me sobime omavahel nii hästi, et ma oskan nii hästi maalida, olen hea ja rahulik... Just selline naine, kellest ta unistanud on. Ta ütles, et ta mõtleb kogu aeg minu peale, igatseb mu järgi. Kui ta mulle kirjutab, lisab ta juurde, et olen ta inglike. Tal on oma sõnade järgi nii palju plaane minuga koos, ta tahab, et me läheksime koos reisima, unistab, kuidas me teineteise käte vahel õhtuti magama jääme, kuidas ta mu juukseid silitab. Ta tunnistab, et tunneb minu vastu midagi, et talle meeldib mu hääl, et ta tahaks, et ma läheksin talle külla ja ta näitaks mulle, kus ta elab. Ma tunnen, et ta tõesti mõtleb seda, mida ta ütleb. Mina ei ole ka tema vastu ükskõikne aga ma ei taha talle oma tundeid veel välja näidata, sest ma olen nii palju haiget saanud just suhtlusportaalides. Ma ei räägi nii palju, kui tema ja ei lähe kõigega kaasa, ehkki ma ütlesin, et mulle meeldib ka temaga rääkida ja et temaga suhtlemine on muutunud minu jaoks tähtsaks. Ja et ma tahaks ka temaga kokku saada.
Eelmisel nädalavahetusel me leppisime kokku, et ta tuleb Eestisse. Ta tuligi, ma käisin tal sadamas vastu, ta oli endale kinni pannud hotellitoa. Ta tuli hommikul ja me veetsime terve päeva koos kuni kella 11-ni. See oli siis laupäeval. Järgmisel päeval, pühapäeval, sõime me koos hommikust hotellis, kus ta ööbis ja lõunal sõitis ta juba ära. Ma natuke kartsin seda esimest kohtumist, eriti seda, et me kogu aja oleme koos. Tavaliselt esimese kohtumise ajal ollakse koos paar tundi kõige rohkem, mulle isiklikult meeldib nii rohkem aga seekord oli meie vahel liiga suur vahemaa, seega ei tulnud kõne allagi, et ta tuleb ainult paariks tunniks ja sõidab kohe ära.
Ma ei ütleks, et ta on nüüd mingi unistuste mees aga temas on midagi ja me saime üsna hästi läbi. Ta meeldib mulle, ma tunnistan seda. Ma viisin ta autoga hotelli, kuhu ta oma asjad jättis, seejärel käisime kohvi joomas ja ühes muuseumis, see oli meil juba ammu kokku lepitud, et käime seal ära. Jalutasime linna peal. Rääkisime igasugustest asjadest. Nii see päev läks, õhtul käisime väljas söömas. Tema maksis arve, see oli tema soov. Me rääkisime hästi palju just kunstist, mulle isiklikult tundus, et me saime hästi läbi. Aga ta ei üritanud küll selle aja jooksul midagi enamat. Pühapäeval ka mitte. Ta läkski minema nii, et tänas mind ilusa nädalavahetuse eest, et tal on hea meel, et sai minuga tuttavaks, et ta tuleb kindlasti tagasi ja siis saame jälle kokku ja käime jälle mõnel näitusel. Ja et ma lubaksin, et ma lähen ka tema juurde Soome ja näen, kus ta elab ja et äkki siis leiame aega, et koos maalida. Ma ütlesin, et ma võin tulla küll ja et mitte teda segada, ma võtan hotellitoa. Tema oli vastu, et ta tahab, et ma tema juurde lähen, tal ruumi on ja see teeb talle rõõmu.
Enne laeva peale minemist ta tegi mulle põsemusi, lubas, et õhtul helistab, kui on koju jõudnud. Ja siis me läksimegi lahku.
Peale seda me vahetasime paar sõnumit niisama, kui ta laevas oli. Ja õhtul ta helistas siis mulle. Tund aega rääkisime, nädalavahetusest ja plaanidest, mis on pigem maalimisega seotud. Aga ei ühtegi sõna meie kohtumisest. Saate te aru?
Täna hommikul ta saatis mulle sõnumi nagu ta alati on teinud, soovides ilusat päeva ja küsides, kas ma magasin hästi. Aga ta ei lisanud enam lõppu, et tema väikesele inglikesele. Ta ei kirjutanud, et ta mõtleb minu peale ja igatseb minu järgi...
Ma tunnen, et midagi meie vahel muutus ja loomulikult teen ma järelduse, et ilmselt ma ei meeldinud talle. Mind teeb see murelikuks, sest mulle isiklikult ta meeldis. Võib-olla ei meeldi talle mu välimus ja võib-olla tunneb ta nüüd pettumust. Ma ei ütle, et ma oleks kole, tavaliselt ma ikkagi meeldin meestele, mind on tihti välja kutsutud ja mul on olnud mitu suhet. Võib-olla valmistas miski muu talle pettumust, ma ei oska seda öelda. Aga ma tunnen, et midagi meie suhtes muutus.
Täna hommikul ma siis ütlesin talle, et tama tõesti hindasin seda nädalavahetust, mis me koos veetsime ja et näitus oli väga hea. Tema ütles, et varsti saame jälle kokku ja siis võtame aega maalimiseks. Seega tundub, et tal pole selle vastu midagi, et minuga taas kokku saada ja koos maalida, et me suhtleme ka edaspidi ja et ma läheksin ühel päeval ka tema juurde. Aga kas ta tahab, et me oleksime lihtsalt sõbrad?
See on nii rumal minust, ma tunnen nagu oleksin ma kole ja ei ole selline nagu tema tahab. Võib-olla on mul madal enesehinnang või ei tundnud ta mu vastu päriselt huvi.
Võib-olla ootas ta midagi muud? Laupäeval ma kandsin lihtsalt teksaseid ja jopet, külm oli. Võib-olla oleks ta tahtnud, et ma kannan seelikut ja kingi? Midagi seksikat? Ma ei tahtnud üle ka pingutada. Ma meikisin ennast natuke, et võimalikult loomulik välja näha.
Seega, ma ei tea miks aga ma tunnen väikest pettumust. Mida teie sellest
arvate? Kuidas teie tema käitumisest aru saate? Ta meeldib mulle ja seda ei
juhtu just tihti, kui ma kohtun suhtlusportaalis kedagi, kes mulle muljet
avaldab. Seda suuremat pettumust ma tunnen. Tänud kõikidele, kes viitsisid
läbi lugeda.
Kommentaare ei ole