Nagu fööniks tuhast ehk Reena uus elu

    foto : unsplash / Oleg Ivanov   Reena oli saanud just 4...

 

 

foto : unsplash / Oleg Ivanov

 

Reena oli saanud just 40. aastaseks, kui ta elukaaslane ühel päeval ütles, et nüüd on kõik nende vahel läbi. Nad olid koos olnud Toomasega üle viie aasta. 

Reena oli just tähistanud oma sünnipäeva kõikide sõpradega, oli organiseerinud selle jaoks suure peo. Toomas oli teda igati selle juures aidanud ja Reenal polnud õrna aimugi sellest, mida Toomas oma südames tundis. Vastupidi - ta oli veendunud, et nende suhe toimib ja kõik on hästi. Mitte miski ei lasknud aimata, et Toomas tema vastu enam midagi ei tundnud nagu ta seda paar päeva hiljem talle ütles, kui nad omavahel olid. Toomas kinnitas ainult, et ta ei taha, et Reena tema peale viha peab, ta ei taha naisele haiget teha, ta tahab, et nad jääksid headeks sõpradeks. Et ta tunneb ennast süüdi ja tal on kahju aga ta tunded naise vastu ei ole ammu enam need, mis varem. 

See uudis viis Reena täiesti endast välja. Ta ei olnud midagi sellist osanud oodata, tal oli nii palju küsimusi aga Toomas oli lahkunud samal õhtul, ilma pikema jututa. Tuli välja, et mehel oli kõik juba ette läbi mõeldud ja valmis planeeritud. Isegi kotid olid juba pakitud, ilma, et naine oleks midagi näinud või tähele pannud. Reena võttis haiguslehe ja veetis järgmised kolm päeva kodus ilma, et oleks kellegagi kokku saanud või kellegiga suhelnud. Tal ei olnud selle jaoks lihtsalt jõudu ega tahtmist. Kogu tema maailm oli kokku varisenud. Järgmise nädala alguses otsustas ta kõik sinnapaika jätta. Ta oli kolinud Toomase pärast sinna linna, kus nad praegu elasid ega näinud mõtet, et jätkata seal oma elu, kus kõik talle Toomast meelde tuletab. 

 

 

Ta valis oma uueks elukohaks linna, mis jäi kaugele praegusest elukohast. Ta tahtis võimalust, et kõike unustada. Reena ütleb, et kui tal oleks olnud võimalik, oleks ta isegi oma nime ära vahetanud. Korraks käis ka mõte läbi minna üldse välismaale ära. Tänu uuele elule suutis ta leida hingerahu tagasi. Ühel hetkel tundis ta, et ta on just seal, kus ta olema peab ja et kõik muu ei loe enam. Kõik muu tuli aja jooksul. Uued sõbrad ja uus armastus. Reena tunnistab, et pool aastat peale kolimist tegi ta endale konto ühte tutvusmisportaali. Umbes sellel ajal hakkas ta ka oma lähimate naabritega ja uute töökaaslastega rohkem suhtlema. Tal läks selleks rohkem aega, et end uuesti avada aga ta sai sellega hakkama. 

 

 

 

Täna elab Reena mereäärses linnas oma uut elu ega kahetse midagi. Lõpuks ometi näeb ta elu taas värvilistes toonides ega nuta enam oma minevikku taga. Ta on kohtunud vahepeal mitme mehega, ühega neist leidis ta kohe ühise keele. Aga ta ei kiirusta ehkki ta tunnistab, et see mees on väga meeldiv ja tore inimene. Tal on raske lahutus selja taga. Seega on nad mõlemad haiget saanud inimesed, kes kardavad uuesti haiget saada. Aga Reena tunnistab, et ta ei ole kaotanud lootust. 

Reena ütleb, et tal läks terve aasta selleks, et valust üle saada. Tema jaoks oli see nagu leinaaeg, mille ajal ta pidi uuesti elama õppima. See lahkuminek tuli tema jaoks liiga äkki, liiga ootamatult. Ta ei olnud selleks valmis. Kui ta oleks näinud, et Toomas ei olnud enam temaga õnnelik või kui ta oleks ise mõtelnud oma suhte tuleviku üle, oleks tal kergem olnud leppida sellega, et nende suhe lõppes. Vastupidi, Reena tundis ennast Toomase kõrval hästi. Ja seda raskem oli tal leppida sellega, et Toomas oma asjad kokku pakkis ja minema läks. See oli tema jaoks tõeline šokk, mis lõhkus kogu ta elu ära. Ta oli sellel ajal täiesti tükkideks. Täna aga tunneb ta end tänu sellele palju tugevamana. Võib-olla tundub see natuke banaalne ja ära leierdatud aga ta tunneb, et on nagu fööniks - tõusnud tuhast. Ilmselt ongi kõikidel inimestel õigus, kes suudavad nii teha ja elada edasi hoolimata raskustest ja hoolimata valust. Hoolimata oma minevikust. Reena on õnnelik, et ta elab veel ja et ta sai sellest raskest ajast üle omal jõul.