foto : unsplash / Andreea Popa Nicole on üks Pariisis ...
foto : unsplash / Andreea Popa |
Nicole on üks Pariisis 21. juunil aset leidnud plahvatuse ohvritest, kes on hetkel eluohtlikus seisundis intensiivravil.
"Tema nimi on Nicole. Tal on nii helesinised ja säravad silmad, millest paistab vastu igavik. Need silmad on täis rõõmukillukesi. Nicole'l on ilusad paksud, halli värvi juuksed, alati korralikult soengus. Tema nimi on Nicole. Ta lõhnab nende rooside järgi, mille eest ta oma aias armastusega hoolt kannab. Seda aeda jagame me mitme naabri peale. Igal on oma väike peenranurk, mõnel on piirdeaed ette tehtud, teistel jälle ei ole, Nicole aga hoolitseb kõikide peenarde eest. Eriti minu peenra eest. Ta suutis isegi kasvama panna imeilusa fuksiavärvi roosi, mis kiratses juba neljandat aastat.
Nicole on üks 21. juunil aset leidnud plahvatuse ohvritest Pariisis. Ta on eluohtlikus seisundis. Me oleme harjunud kuulma neid hirmsaid sõnu, mis käivad traagiliste sündmustega paratamatult kaasas. Ometi on meil raske nende sõnadega leppida, sest need sõnad tekitavad meis võimetust, pannes mõtlema selle üle, kui habras on elu. Pannes meid kartma surma. Nendes sõnades pole midagi sellist, millega me peaksime või millega võiks harjuda olema, need on hirmutavad sõnad, sõnad, mis teevad haiget. Täna on aga nende sõnade taga Nicole, naine, kellel on kuldne süda. Naine, kes on meie väikese aia päike. Naine, kes on meie väikese aia hing.
Tema nimi on Nicole. Ta on ema. Ja vanaema. Tal on kaks lapselast : poiss ja tüdruk, keda ta väga armastab. Kui ma siia majja kolisin viis aastat tagasi, purunenud südame ja oma kolme ja poole aastase pojaga, oli Nicole'st mulle kõige rohkem tuge. Mitte kunagi ei kuulnud tema suust ühtegi üleliigset sõna, ta oli alati rahustav, alati heatahtlik. Ta ravis mind terveks, kastes mu peenraid, võttes mu pojal käest kinni, pannes meie südamesse kasvama uued ja palju tugevamad roosid.
Tema nimi on Nicole. Võib-olla ta teadis. Aga see üllataks mind. Sellised hinged nagu Nicole'l teevad head enda ümber ilma, et nad ise sellest teadlikud oleks. Nad lihtsalt on kord juba sellised. Ilma, et nad ootaksid selle eest mingit tasu, ilma, et nad mõtleksid seejuures midagi. Nad isegi ei tea, et nad külvavad seemneid ja panevad kasvama roose. Nad ei otsi mingit au ja kuulsust. Ja ometi. Ta ei unustanud mitte ühtegi sünnipäeva ega põgenenud ühegi vestluse eest, keerles see siis armastuse ümber, mida ma oma poja vastu tunnen või selle ümber, kuidas panna pojenge kasvama või siis rääkisime me hoopis üksikema probleemidest.
Tema nimi on Nicole. Ta teadis. Ta teab. Ta oli seda läbi elanud. Ta ei öelnud kunagi ühtegi üleliigset sõna. Iga sõna oli toetav, iga tema sõna oli paitus hingele. Tema nimi on Nicole. Mõnikord käib ta koos oma sõbrannadega söömas, pühapäeva hommikuti käib ta varem turul, kui mina, teisipäeval võimleb. Ja kolmapäeval ... kolmapäeviti tavaliselt käib ta oma poja juures söömas. Ainult mitte sellel kolmapäeval. Kell 5 andis ta Pariisi Ameerika Akadeemias tunde. Nicole on kogu oma elu teinud töötanud moe alal. Mulle meeldib näidata talle oma uusi leide riiete vallast. Tal on silma selle peale, vaadates asjaliku pilguga mu leide, samal ajal, kui mu poeg, kes vahepeal on palju kasvanud, mängib palli tema ümber. Tema nimi on Nicole. 30. aasta jooksul töötas Nicole kõrgmoes Nina Ricci ja Courreges'i juures. Kolmapäeva hommikul kandis Nicole sinist särki. Ma arvan vähemalt. Ma nägin teda möödumas maja eest. Aias oli nii vaikne, et ma ei julgenud talle tere öelda. Esimest korda. Nicole kontrollis midagi oma käekotist ja lahkus seejärel.
Ma mõtlesin, et ütlen talle tere õhtul, kui ta tuleb tagasi. Kolmapäeva pealelõunal, kell 16:26 ma saatsin talle sõnumi. Ta ei vastanud. Ma pidasin seda imelikuks aga mõtlesin ise, et ju ta jäi kauemaks tööle. Ja et ma räägin temaga õhtul. Magama heites nägin ma, et tuled tema toas ei põlenud. Ma arvasin, et ta läks välja oma poja või sõbrannade juurde. Tema nimi on Nicole. Ta ei tulnud sellel öösel koju. Tema aknaluugid jäid lahti kuni neljapäeva hommikuni. Ma viisin oma poja kooli ja läksin tööle. Nicole ei pidanud sellel päeval töötama. Vähemalt üks meie naabritest teadis seda.
Neljapäeva õhtul sain ma alles teada. Ma ootasin, et ta koju jõuaks. Aga ta ei tulnud. Me tulime kõik kokku, selle maja elanikud, mille aeda Nicole valgustab. Ja nutsime. Šokist, õudusest, hirmust. Valu tabab ühe hoobiga. Seejärel kandub see edasi kogu kehasse. Ja seejärel pole selle valu eest enam pääsu. See on kummaline, kuidas üks inimene, kes ei ole su pereliige ega sinuga samast vanusegrupist, võib sinu jaoks olla nii tähtis. Üks lihtne naaber. See võib paista nii tavaline, et mis selles siis nii erilist on. Ja ometi. Tema nimi on Nicole. Õhtul heitis ta tavaliselt samal ajal magama, kui mina, mulle meeldis näha valgust tema akendes. Nii rahustav on teada, et ta on seal ja on olemas. Minu väike poeg - kes ometi enam ei ole nii väike - juba 8-aastane - jättis tihti lilli ja joonistusi Nicole' jaoks trepimademele. Mu poja voodi kohal, on pilt tüdrukust, kes mu pojale meeldib ja selle kõrval üks sõna, mille Nicole kirjutas: "Lahkus". Ma tean, et Nicole kodus ühe seina peal on minu poja joonistus. Ma ei mäleta ainult enam täpselt, mis selle pildi peal on. Kindlasti üks süda. Esmaspäeval, kaks päeva enne plahvatust, läksin ma Nicole imeilusast roosipeenrast mööda. Roosid olid vapustavalt ilusad ja lummavad. Ma tegin isegi pilti. Neljapäeval, päev peale plahvatust, olid kõik Nicole roosid närtsinud. Ühe hooga. Kõigest kolme päeva jooksul. Tema nimi on Nicole. Ta lõikab, pügab, kastab, pistab oma nina lillede sisse. Nicole on eluohtlikus seisundis haiglas. Mitte mingi tundmatu inimene vaid Nicole, meie Nicole. Me igatseme nii väga tema järgi. Palun ärge unustage, tema nimi on Nicole. "
allikas : parismatch
Kommentaare ei ole