Minu mehest sai minu naine

foto : unsplash / Serafima Lazarenko     2020. aasta veebru...

foto : unsplash / Serafima Lazarenko

 

 

2020. aasta veebruarikuus, peale 24 aastat kestnud pigem õnnelikku abielu, teatas Stephanie abikaasa, et ta tahab sugu vahetada. Peale 2 aastat kestnud keerulisi protsesse on Stephanie kindlam, kui kunagi varem, et tema mees on hoolimata kõigest see, kellega ta tahab koos elada ja keda ta armastab. 

"Kui me kohtusime, olin mina 20-aastane ja tema 22. Ma sain kohe aru, et ma tahan just temaga elada kogu oma edaspidise elu ja luua pere. Ta oli hooliv, aus ja siiras. Me abiellusime 1996. aasta juulikuus, esimene tütar sündis järgmisel aastal, teine paar aastat hiljem. Meil oli alguses väga raske periood aga me saime sellest üle ja ma arvasin, et edaspidi läheb kõik hästi. Me oleme alati kõigest rääkinud, isegi siis, kui asjad ei olnud kõige paremas korras. Mulle meeldis see, et ma võisin tema peale alati kindel olla, ta tekitas turvatunde. Isana oli ta väga hea meie tütardele, tütred lausa jumaldasid teda. Ma olin tõesti kindel, et ta oli rahul ja tal ei olnud midagi muud vaja. Ma ei oleks kunagi tulnud selle peale, et ta võis oma hinges kannatada.

 

 

Mingil ajal ma siiski märkasin, et tal olid mingid probleemid. Kui tal töö juures olid pingelised ajad, siis ega ta mulle eriti ei rääkinud, tahtis ise leida lahendused. Mõnikord ei saanud ma temast aru, sest ta tuju võis ühe õhtu jooksul muutuda korraga ilma mingi põhjuseta. Ma isegi tabasin end mõtlemast selle peale, et äkki tal on keegi teine tekkinud, mõni silmarõõm töö juures. 

See vist oligi esimene mõte, mille peale ma mõtlesin, kui ta ulatas mulle 2020. aasta veebruaris ühe ümbriku ja palus, et ma selle üksi läbi loeksin. Ma läksin magamistuppa lugema, endal jalad värisesid all. Enne, kui ma üldse ümbriku julgesin avada, läks mul vist pool tundi, ma olin täiesti läbi omadega, ma ei julgenud kuidagi lugeda seda kirja, sest ma teadsin, et ega seal midagi head olla ei saa. Ja eks ta nii läkski. 

Selles kirjas selgitaski ta, et ta on juba ammu tundnud ennast imelikuna oma kehas, tegelikult juba sellest ajast, kui ta koolis käis. Ja et hoolimata kõikidest tema pingutustest, ei suuda ta enam nii edasi elada. Ja et ta on otsustanud soomuutuse operatsiooni läbi teha. Kõik, mida ta vajab, on see, et ma teda katsuksin mõista ja et ma teda toetaksin. Et ta armastab mind ja jääb alati armastama, hoolimata sellest, mida ma otsustada kavatsen.

Ma olin täiesti šokis. Ma mäletan, et esimene mõte, mis mul pähe tuli, oli see, et kuidas see võimalik on? See pole ju see mees, keda mina tundsin. See pole ju minu mees. Kuidas ta on suutnud seda minu eest varjata? Kuidas ma enne ei näinud, et temaga midagi valesti oli? Ja miks ta mulle varem ei rääkinud? Ma elasin 24 aastat inimese kõrval, keda ma tegelikult ei tundnudki. Ja siis tundsin ma hirmu, sest see ei ole ju võimalik ega normaalne, et midagi sellist minu elus ja minu mehega juhtub.

 

 

Ma istusin tükk aega toas ja katsusin seda seedida, mida ma olin lugenud. Kui ma läksin alla tagasi, lasin ma tal kõik uuesti endale rääkida. Ma kuulasin teda ja mu silmad avanesid, sest ma ei tundnud seda meest. Kõik need aastad oli ta hoidnud seda minu eest saladuses. Nähes tema pilgus süütunnet minu ees, tundsin ma siiski, et mu kohus on teda toetada. Kui ma tahan teda hoida, pean ma olema tema jaoks olemas. Me nutsime mõlemad. Meie 21-aastane tütar tuli sel hetkel tuppa aga ma saatsin ta ära, öeldes, et ma hiljem selgitan talle. 

Kolm kuud läks mööda. See oli pandeemia ajal, kõik olid isolatsioonis. Ma ei oska seletada, mida ma oma sisimas tundsin, mu tunded olid segased, ma olin kaotanud mehe, keda ma armastasin aga samas oli ta ikka siin. Ma lugesin ühe soomuutuse läbi teinud Ameerika kuulsuse Caitlyn Jenner' kohta, kes oli palju rääkinud oma soomuutuse protsessist. Caitlyn ütles, et iga inimene teeb seda, mida ta tahab, mida ta võib ja mida ta võlgneb elule, paljude jaoks on see aga raskem, kui teistele. Minu arvates oli see väga julge temast. Samas ma ei suutnud mõista, miks mu mees ei olnud kõikide nende aastate jooksul mulle rääkinud sellest, mis teda tegelikult vaevas? Me ju rääkisime omavahel nii palju. Mingil hetkel jõudsin ma arusaamale, et ta tegelikult kartis kõike kaotada. Ta kartis, et ma ta maha jätan. Ta kartis oma perest ilma jääda. Kartis oma töökohta kaotada. Oma sõpru. Ta kartis teiste pilke. 

Nüüd, kus meie vahel enam ei olnud seda saladust, rääkis ta mulle kõik. Et ta salaja proovis mu riideid selga, kui mind kodus ei olnud. Mina arvasin, et tüdrukud olid mu asjade kallal käinud. 

 

 

Ma pidin harjuma selle uue inimesega. Me leidsime talle uue nime: Laure, mis on lühend tema päris nimest - Laurence. Me rääkisime ka tüdrukutele sellest ja imelikul kombel võtsid tütred seda üsna rahulikult vastu. Tegelikult ei olegi see kõik tekitanud nii suurt skandaali nagu ma kartsin, pigem võtavad kõik neid muutusi, mis temaga aset leiavad tänu erinevatele operatsioonidele, suhteliselt rahulikult ja mõistvalt. Ta vahetas töökohta. Nagunii ei olnud ta sellega juba ammu rahul, oligi aeg. Tema sugulased ainult võtsid halvasti seda. Neist tuleb ka aru saada ikkagi. Aga üldiselt ta ise ei hooli sellest, mida teised temast arvavad. 

Ega mul muud üle ei jää, kui mul tuleb teda aidata ja toetada. Ta saab hormonaalset ravi, peab ennast raseerima, meikima, soengut tegema. Nüüd käime me koos poes riideid ostmas. Ta tahab saada kosmeetikuks. Meie suhe on veelgi lähedasem, kui varem. Hoolimata sellest, voodielu on pausil, sest tema oma hormoonraviga on täielikus kaoses ja minul on üleminekuiga, nii et sobib hästi. Üks, milles ta on kindel, on see, et talle meeldivad naised ikkagi ehk siis mina. Mina aga pole kunagi unistanud suhtest teise naisega. Aga ma olen temaga ju abielus peaaegu 30 aastat. 

Ta käib psühholoogi juures. Ma käisin ka temaga koos ühel korral. Ja ütlesin, mida ma mõtlen, et isegi, kui minu peas on suur segadus, ei taha ma oma meest maha jätta. Psühholoog soovitas mul oma mõtted kõik paberile üles kirjutada, ma tahaksin kirjutada raamatu meie loost. Me oleme rääkinud telekas ühes saates oma lugu. Ja meie elu läheb edasi. Eks elu näitab, kuidas see välja nägema hakkab. Meil on olnud suuremaid raskusi elus ja tänu sellele oleme me mõlemad kindlad, et lahku minek ei ole võimalus. Mitte see pole tähtis, mis on väljaspool vaid see, mis on südames.