Keskeakriis : märgid, mis ei peta

  foto : unsplash / Thomas Kelley Keskkeakriisi mõistega tul...

 

foto : unsplash / Thomas Kelley

Keskkeakriisi mõistega tuli esimest korda lagedale Kanada psühhoanalüütik Eliott Jacques 1965. aastal. Tema sõnul peegeldab keskkeakriisi seda, kui inimene hakkab endale teadvustama oma surelikkust. Sellel hetkel ei ole enam surm see, millest kusagil keegi räägib, see ei ole ka seotud kellegi teise kaotusega, sest sellest hetkest muutub surm isiklikuks asjaks. 

Tegelikkuses aga elavad inimesed keskkeakriisi läbi erineval moel. 

Mis on üldse keskkeakriis? 

Igal inimesel tuleb elus ette hetki, kui ta hakkab sügavamalt oma elu, töö ja plaanide üle järele mõtlema. Ta tahab muutusi oma ellu ja just see arusaamatu soov, mida on raske seletada, vähemalt ei ole kerge leida sõnu selle lahti seletamiseks, käib sageli läbi lahku minemiste. 

Keskkeakriis võib alata 40ndates eluaastates aga samuti väga hästi leida aset ükskõik millisel eluperioodil. Lähedastel on sageli seda raske mõista, see eksistentsiaalne kriis leiab sageli aga aset kuldses keskeas. 

 

Kuidas keskkeakriis välja näeb? 

Mõnikord on selle vallandamiseks vaja mõnda märkivat sündmust : vanema kaotus, haigus, raskused teismelisega, kelle jaoks on kõik tehtud jne). Inimene mõistab korraga, et tegelikult on tal hoopis teistsugused soovid, et tegelikult  on ta seni elanud nii nagu ühiskond on seda ette näidanud. Tavaliselt on selles vanuses inimesed juba materiaalselt kindlustatud ja otsivad oma elule mõtet, olles teadlikud, et pool elu on nüüd möödas ja et järele on jäänud teine pool, mis on sama pikk, kui esimene ja selle tõttu neil ongi tunne, et nüüd korraga on kiire käes.

Seejärel muutub keskkeakriisis inimene nagu uueks teismeliseks, muutudeks täiesti muretuks.. Mõned võtavad pika reisi ette, teised liituvad mõne liikumise või religiooniga, et leida elu mõtet, kolmandad hakkavad tegelema psühhoanalüüsiga, et mõista paremini oma tundeid ja pettumusi. 

Elagu keskkeakriis!

Aga mida siis teha, kui kõik need küsimused tekivad? Ilmselt oleks hea ja isegi vajalik lasta oma tunnetel olla ja tegeleda samal ajal millegagi, mida kutsutakse psühhoanalüüsi sublimatsiooniks ehk siis teiste sõnadega suunata oma jõud millessegi muusse, teha midagi head ja tänuväärset enda ja ühiskonna jaoks. 

Pole mõtet lasta ennast sellel kriisil murda, ei ole hea ka seda maha teha, sest mida rohkem neid tundeid tagasi hoida, seda suurem on oht, et ühel hetkel lained üle pea löövad ja see võib kaasa tuua midagi tõsisemat nagu depressioon või siis mõni mõtlematu otsus.