Lugeja palub abi : "Olen suure probleemi ees"

  foto : unsplash / Sander Weeteling   Tere. Ma vajab teie ...

 

foto : unsplash / Sander Weeteling

 

Tere. Ma vajab teie abi, mul on naisega suur probleem. 

Ma elan juba kuuendat aastat koos ühe toreda naisega. Me oleme täiskasvanud inimesed ja niiöelda teisel ringil oma eludega. 

Ma ise olen 63-aastane, naine on minust noorem, alles 46-aastane. Ma ütlen kohe ära, et tema jaoks pole meie vanusevahe kunagi probleeme tekitanud. 

Meil on mõlemal lapsed esimesest suhtest, temal on 2 poega (12 ja 14-aasased), minul on tütar, kes on nüüd juba 27-aastane. 

2016. aastal saime me kokku ja kõik läks kohe väga hästi. Meil oli hea suhe võiks öelda. 2020. aastal tuli mu tütar tagasi Ameerikast, kus ta oli 4 aastat õppinud ja siis tekkisidki esimesed probleemid. Me võtsime mu tütre enda juurde elama selleks ajaks, kuni ta leiab endale kindla töö - ja elukoha. 

Aga asjad ei läinud sugugi nii nagu ma oleksin lootnud ja oma südames soovinud. Kuu aega hiljem pidin ma otsima oma tütrele juba uue elukoha, et maandada pingeid, mis olid paratamatult tekkinud tema ja mu uue elukaaslase vahel. Elukaaslase sõnul ei austa mu tütar mind nii nagu peaks ega austa ka teda ega tema lapsi ja lisaks kõigele ei räägi temaga. Tütar pidi käituma üsna lapsikult oma vanuse kohta ega pinguta omalt poolt sugugi selleks, et suhteid hoida. 

 

 

Nüüd, kus tütar mujal elab, peaks probleemid ju olema lahendatud aga kus sa sellega. 

Naine tuleb ikka ja jälle selle jutuga lagedale, ta ei saa sellest kuidagi üle ega ümber. Mina isiklikult ei mõtle enam selle peale, nüüd, kus tütar on oma elu peal, mis me sellest enam heietame. Kas muud paremat teha ei ole?

Elukaaslase jaoks see aga nii lihtne ei ole. Tema jaoks on probleem ikka veel lahendamata ja ta ei saa aru, kuidas mina sellest aru ei saa. Ta suutis mu isegi nii kaugele viia, et me perenõustaja juurde läksime. Aga mis sest tolku.  Minu jaoks on see täiesti arusaamatu, ma ei tea, mida ma tegema pean? Mul on tunne, et alles saime ühe probleemi lahendatud, kui juba tekib teine, et need probleemid ei lõppegi enam ära ja nii ei saa me mitte ühtegi asja lahendatud. Vastupidi, probleeme tuleb üha juurde sealt, kust sa poleks neid osanud oodatagi ja mitte millestki, kasvõi prügikasti välja viimisest võib saada suur tüli alguse, rääkimata mustadest nõudest kraanikausis. Jah, olen süüdi, jätsin selle kohvitassi kraanikaussi selle asemel, et kohe ära pesta ja ei näinud seda plekki laua peal.

Ma pean ära märkima siin kohal, et ma olen alati harjunud ise enda järelt  koristama ega oota, et keegi teine minu eest kõik ära teeks aga keegi pole veel enne tulnud ütlema, kuidas ma pean seda või teist asja tegema. Ma otsin küll lahendusi ja pakun erinevaid võimalusi välja aga sellest ei piisa. Mul on tunne, et kõik on halvasti, ükskõik, kui palju ma ka ei pinguta ja ei näe vaeva. 

Kui me kokku saime oli mu praegune naine veel abielus. Tema mees oli üsna vägivaldne ja tõeline egoist . Mu naine kannatas tema kõrval palju kõikide nende aastate jooksul, mis nad koos olid. 

Praegu aga ma ei tea, mida teha ega mida mõtelda sellest olukorrast. Ükskõik, mis lahendusi ma välja ka ei paku, ma tean juba ette, et sellest ei piisa. Kas see tähendab, et meie suhe ongi läbi saamas ja idagi head sellest enam ei tule? 

Tütar ei räägi enam minuga üldse. Oma lihase emaga ta ka ei suhtle juba mitmendat aastat, sest ta ei saa mu endise naise uue mehega läbi. Kui me lahku läksime tema emaga, oli tütar veel väike ja jäi ema juurde elama. Ma lootsin, et enda juurde elama võttes saan kaotatud aega tagasi teha ja saame lähedasemaks ajaga. Aga võta näpust. 

Naine aga hoiab minust eemale. Meie vahel ei ole enam mingit suhet, naine ei taha isegi, et ma teda puudutaksin. Lapsed on tujust ära, närvilised, ma näen, et neil on pinged sees. Me oleme sellest rääkinud aga sellest pole kasu. Mul on kahju, et praegu see nii on läinud. Naine heidab mulle ette, et ma ei ole enam selline nagu enne. Et ma olen liiga palju muutunud. Ma ei oska seda öelda, ma ei näe ise ennast kõrvalt. Aga ta otsib ise probleeme juurde, leides igas asjas midagi, mis on valesti. Kui tütar meie juures elas, tunnistas mu naine, et ta ei tunne end hästi, tal oli tunne nagu ei oleks ta omas kodus korraga. Tema sõnul ei austanud mu tütar teda piisavalt.

Kas keegi on midagi sarnast läbi elanud ja kuidas seda olukorda lahendada?