Kas jõuluvana on olemas?

    Foto : unsplash / Tim Mossholder Jõulud ei ole...

 

 

Foto : unsplash / Tim Mossholder

Jõulud ei ole enam kaugel ja paljude kodus käivad päkapikud detsembris sussi sisse kommi toomas. Kõik lapsed ootavad jõule kannatamatusega. Kas aga tuleks lastel lasta uskuda jõuluvanasse, kas see on hea või halb mõte? Ja millal tuleks neile öelda, et jõuluvana tegelikult ei ole olemas? 

Paljud lapsevanemad on varem või hiljem kuulnud seda arglikku küsimust oma laste käest, kes tahavad teada, kas jõuluvana ikka päriselt on olemas. Umbes 6-7 aastased lapsed hakkavad kahtlema jõuluvana olemasolus, paljuski on selles süüdi mängukaaslased, kes on omakorda kuulnud seda oma vanematelt õdedelt ja vendadelt. Üldiselt on nii, et kooli jõudes hakkab laste usk jõuluvana olemasollu kaduma ja nad kuulutavad seda kõigile, kes julgevad selles veel kahelda. Paljude väikelaste jaoks võib see olla tõeliselt kurb. Ja just sellel hetkel on vaja, et vanemad sekkuksid ja selgitaksid omakorda.

 

 

Paljud vanemad leiavad, et jõulud on ilus aeg ja jõuluvana ning päkapikud muudavad mingil määral lapsepõlve ilusamaks ning muinasjutulisemaks, teised aga keelduvad ja peavad naeruväärseks hakata lastele valetama ning usuvad, et jõulud on pigem kommertslik püha, milles pole midagi imelist. Mis siis on kõige õigem? Ja mis vanuses peaks lastele rääkima tõtt jõuluvanade kohta? Ja kuidas oleks kõige parem seda teha? 

Laps peaks olema see, kes otsustab, kui kaua ta tahab uskuda jõuluvanasse ja päkapikkudesse

Meie endi mälestused on need, mis mõjutavad suurel määral meie hoiakuid ja käitumist ning see, kuidas me mingeid pühi tähistame, on samuti mõjutatud sellest, millised olid pühad meie endi lapsepõlves. 

Tõde jõuluvana kohta kuulevad lapsed kõikjalt: kooliseinte vahelt, sugulastelt, vendadelt ja õdedelt. Raske on sellest pääseda, eriti, kui sa oled juba koolilaps. Sest ikka on keegi, kes tahab teiste silmi avada ja näidata, et ta on targem. 

Kui aga peaks mingi vanusepiirangu määrama, siis see oleks kusagil 8. eluaasta vahel. Kui su laps aga ka hiljem veel tahab uskuda jõuluvana olemasollu, siis pole selles ka mitte midagi halba. 

 

 

Kooli algus sageli märgib ära ka selle etapi lapse elus, mil ta tahab rohkem teada suurte inimeste eludest ja vähem kõikidest multikakangelastest, kes talle vanasti meeldisid. Läbikäimine vanemate lastega viibki ära usu jõuluvanasse ja päkapikkudesse. 

Psühholoogide sõnul on tähtis kuulata oma last. Kui laps hakkab küsimusi esitama, siis tuleb temalt küsida seda, mida tema ise sellest arvab. Kas ta usub sellesse, et jõuluvana on olemas või ei usu ja miks ta nii arvab. Kui laps tahab uskuda jõuluvana olemasollu, siis jõuluvana on olemas. Tähtis on last aidata tema küsimustega ja mitte temast kiiremini minna. Ja kui 8-aastane laps tahab uskuda sellesse, et jõuluvanad on olemas, siis võib sellel olla mitmeid erinevaid põhjuseid. Võib-olla ei taha ta nii ruttu suureks kasvada, võib-olla on ta palju suurema kujutlusvõimega, võib-olla on tal elus rasked ajad ja usk jõuluvana olemasollu pakub talle turvatunnet....

Kõik sõltub lapsest endast ja samuti tema elukeskkonnast. Tegelikult tuleb selline muinasjuttudesse uskumine isegi lastele kasuks, sest see tugevdab tema kujutlusvõimet. Jõuluvana, päkapikud, saan, põhjapõdrad.... see paneb ju unistama? Ja see on miski, mida jagatakse kogu perega ja mis aitab luua peres oma rituaali ning kombeid.

Kuidas aga toimida siis, kui laps võtab halvasti seda uudist vastu? Kõige tähtsam on jätta lapsele aega, et harjuda selle teadmisega. Sa võid last ka rahustada ja tuletada talle meelde, et jõuluime ei seisne ainult jõuluvanas. Jõulud on lihtsalt toredad pühad, mil me tooma kuuse koju ja kaunistame terve kodu ära, see on hetk, et olla koos pere ja lähedastega. Tähtis on lapsele selgeks teha, et jõulud ei tähenda ainult jõuluvana. Jõulud on ka rõõm koosolemisest.