Lugejate lood : elu õppetund

foto : unsplash / Volkan Olmez   Avaldame ühe luge...

foto : unsplash / Volkan Olmez

 

Avaldame ühe lugeja mõtlemapaneva loo:

"Minu lugu sai alguse eelmisel aastal, kui meile tööle tuli mees nimega Janar (kõik nimed on muudetud). Hakkas mulle külge ajama.  Nägin küll, et abielusõrmus on sõrmes. 

Hakkasin temast eemale hoidma, aga ta hakkas mind taga ajama ja meelitamas käima. 

Küsisin sõrmuse kohta. Ütles, et naisega pole ammu enam midagi, ainult laste pärast elab veel koos. Sel hetkel elasin veel koos oma laste isaga aga kuna mingeid tundeid ammu enam tema vastu polnud, siis lõpetasin temaga suhte ära. Tema jaoks olid sõbrad ja alkohol tähtsamad. 

Janar hakkas mulle järjest rohkem meeldima ja tööl saime igapäevaselt kokku. Seal sai ka armatsetud. Hommikul tuli puude vahelt mulle vastu ja läksime koos tööle. Kui mul vaba päev, siis tuli enne tööle minekut minu juurest läbi. 

Algus oli kõik ilus. Mingi kuu möödudes hakkas juba tulema, et äkki saan talle raha laenata et ei tihka kellegi teise käest küsida. Laenasin talle selle aasta jooksul päris piraka summa umbes 7000 eurot. 

Septembris ööbisime Tartus hotellis. Järgmine päev käisime mulle autot ostmas. Järgmised kuud möödusid rahulikult. Nõue oli, et tema naine ei tohi midagi teada. 

 

 

Mulle vandus, et armastab mind. Kodus rääkis jälle naisele et armastab ainult teda. 

Vist oli novembri lõpp, kui ta isa tervis seoses covidiga halvenes järsult. Palus, et käiksin temaga haiglas, kus ta isa oli hingamisaparaadi järgi. Loomulikult läksin. Naine pani lapse meile kontrolliks kaasa. 

Detsembri alguses väitis, et auto millega ta tööle käib, läks katki. Hakkas mulle saatma autode pilte. Küsisin, et kas soovib, et talle auto ostan, ei eitanud seda. Nii valiski ta auto välja ja sellel käisime koos Tallinnas järel. Kokkuleppe oli, et auto jääb minu nimele ja tema kasutab seda. 

Jõulud veetis ta minu venna juures, kus oli saun ja õhtusöök. Naisele väitis, ma ei tea mida, et kus on. 

Veebruaris sain tööandja poolt minna sanatooriumisse. Minu osa maksis kinni tööandja, tema sealoleku mina omast taskust (325 eurot). Seal veetsime rõõmsalt aega, naisele väitis jälle, et on ei tea kus, millest sain hiljem teada.

Nädal aega olime seal. Pidevalt tulid sõnad, et armastab mind ja ei jäta mind kunagi, ka siis kui kõik välja tuleb. 

Mingi aeg jäi ta pikemalt haigeks, küll ühe, küll teise asjaga. Ei näinud üksteist pikalt. Saatsime messengeris sõnumeid, hiljem snäppisime, sest kuna minu telefoni häkiti sisse siis saadi meie vestlused kätte ja tema naisele saadeti need. 

Siis läks alles sõda lahti. Ühel õhtul, kui Janar jälle minu juures oli ja plaanis ööseks jääda. Korraga ilmus tema naine Kerli ukse taha ja soovis oma mehega rääkida. Janar läks ukse taha,  kuulsin karjumist ja naine viskas sõrmuse talle näkku. Soovis oma asju tagasi saada. Kuna Janaril on kohtutäiturid peal, siis kõik on naise nimel. 

Raha küsimine käis intensiivselt: küll 3000 sõbrale võlgu, 1600 teistele sõpradele. 900 mingite autode juppidele, 650 kütusele mille pudi kusagilt suuremas koguses saama. 250 raideri mingi akule ja rihmadele 150. 

Siis hakkas asi hapuks minema. Naine sõimas mind küll litsiks, lehmaks, napakaks barbiks, kabõlaks ja tagatipuks olin vaal ka veel. 

Aprilli lõpus tegi Janar seljale haiget ja jäi pikemaks haiguslehele. Mais mul sünnipäev, ta lubas tulla aga nagu ikka, midagi tuli vahele. 

Mai lõpus soovis kokku saada ja mind Tartusse arstile kaasa, loomulikult ma läksin. Muidugi sai ka mitu metsapeatust tehtud. 

 

 

Minu tunded hakkasid vaikselt jahtuma, tema ikka väitis, et armastab mind ja ei hülga mind mitte kunagi.

Juunis saime veel korra kokku tema soovil, et kusagil metsa vahel ameleda. Siis tabaski mind suur šokk: läksin maanteeametisse, kus avastasin, et auto mille talle ostsin, on minu selja taga ära kirjutatud tema naise nimele ja seda juba 10 päeva tagasi. 

Olin šokis. Kohe kirjutasin talle, sealt tuli vastuseks, et mida ta siis tegema pidi, kui lubasin auto temalt ära võtta ja ta jalameheks jätta. Naise poolt tuli lause, et see auto ongi nüüd talle kompensatsiooniks. 

Vahepeal muidugi jõuludeks ostsin talle makita trellide kohvri ja sõbrapäevaks makita akuraadio ja oma korteri võtmed.  Juuli lõpus tuli 3 päevaks veel tööle, üritas mulle läheneda, et tema enda sõnul asju parandada, aga mina ei olnud enam sellega nõus. 

Tema viimasel päeval kutsus mind enda juurde töö juurde. Olin juba hommikul minemas, kui kirjutas, et ärgu ma mingu, et kontroll tuli hommikul temaga kaasa: selle all mõtles oma naist, kuna oli ise pohmellis ja ei saanud sõita. 

Augusti algul temaga tööleping lõpetati ja ta lahkus meie kollektiivist. Kus ta nüüd töötab pole õrna aimuga ja ega ei huvitagi. 

Veel hiljem kirjutas mulle ja üritas leppida aga mina ütlesin et tema aeg minu juures sai läbi, siis kui mulle selle autoasjaga noa selga lõi. 

Praeguseks olen käinud auto pärast ka politseis, seal ei saanud mind aidata, kuna ise olin teinud volituse ja tema kasutas seda ära. 

Eelmise aasta sügisel jäin ka Janarist lapse ootele. Töö juures tekkis verejooks ja last ei olnud enam. Kui hiljem seda arutasime, siis tema soov oleks olnud, et oleksin sünnitanud. 

Lapse kaotusest olin katki, aga sellisesse koosellu poleks ma teda küll sünnitanud. 

Kõik oli ilus, kuni see kestis aga kui palusin et tehku oma valik: kas naine või mina, siis ta vaikis ja ütles, et laste pärast ei saa tulla ära. Kui poleks lapsi, oleks ta ammu minu juures. Aga lõpuks mu silmad avanesid. Ju siis olingi tema jaoks lihtsalt üks mängukann ja pank, kuigi väidab, et pole nii seda kunagi mõelnud. 

Nii et õppetund, kui valus, kogu eluks."